Jahmatav tõde inkvisitsioonist
Monty Pythoni kuulsas sketšis Nobody expects the Spanish Inquisition piinavad julmad inkvisiitorid armsat memmekest, pakkudes talle kohvi ja sättides ta tugitooli istuma. See tundub naljakas, sest me ju teame, et tegelikult olid inkvisiitorid verejanulised sadistid, kelle hingel lasub sadade tuhandete inimeste piinamine ja hukkamine. Kuid erinevalt rahvalikust arusaamast on tegelikkus üllataval kombel palju lähemal Monty Pythoni tõlgendusele.
Inkvisitsioon kuulub ühes ristisõdadega kristluse ajaloo kõige süngematesse peatükkidesse, mida usulise fanatismi ebainimlikke tagajärgi meenutades alailma esile tuuakse. Julmad piinamisvahendid, tuleriidad nõidadele ja teaduslike raamatute põletamine kapuutsiga koletiste poolt kuuluvad lahutamatult läänes levinud ettekujutuse juurde. Ometigi tugineb see painajalik pilt kahtlastele allikatele. 16. sajandist kuni 19. sajandini valitses Inglismaal ja Põhja-Euroopas antikatoliiklik meelsus. Inglismaa sõdis Hispaaniaga, kus polnud mõjule pääsenud mitte ükski reformatsiooni suundadest. See oli hea pinnas propagandale ning seda võimalust ei jäetud kasutamata.
Arvukad kirjanikud avaldasid väljamõeldud lugusid inkvisitsiooni õudustest, millel polnud vähimatki faktilist alust. Näiteks 1564. aastal avaldas Reginaldus Montanus oma kuulsa teose “Hispaania Püha Inkvisitsiooni erinevate salajaste praktikate paljastus”, mis erinevatesse keeltesse tõlgituna levis peagi üle kogu Euroopa. Montanus räägib jutustuse vormis süütu protestandi kohutavast käekäigust, kui ta liigub läbi inkvisitsiooni ülekuulamisaparaadi erinevate astmete ning satub viimaks tuleriidale. Veel 1816. aastal avaldas D. Antonio Puigblanch sarnase teose “Inkvisitsiooni tõeline pale: ajalooline ja filosoofiline ülevaade hirmuäratavast kohtujärjest”, millest alles hiljuti tehti kordustrükk.
Sadu aastaid tugines Euroopa ajalookirjutus sellele osaliselt propagandistlikule kirjandusele, mille eesmärk oli eelkõige hispaanlaste ja katoliku kiriku laimamine, et seeläbi õigustada Hispaania-vastast sõda. Ajaloolastele oleksid tõsiolud pidanud selginema juba siis, kui hakati rääkima ohvrite arvust. Inkvisitsiooni arvele kirjutatud ohvrite arvu kiirpilgul kontrollides satub lugeja peagi hämmastusse.
Hilisemas ajalookirjutuses väidetakse hukatuid olevat tuhandetest kuni isegi kolmesaja tuhandeni. Samas on ajaloolastel olnud juba mõnda aega ligipääs inkvisitsiooni arhiividele, kus on talletatud põhimõtteliselt iga inkvisitsiooni aktiivsel perioodil menetletud juhtum. Inkvisitsiooni fanatism väljendus peaaegu haiglasliku vajadusena üles tähendada kõik toimingud, millega see institutsioon oli seotud. Niisuguseid kaasuste kirjeldusi on aastatest 1540–1700 ühtekokku 44 071. See arv sisaldab kõiki inkvisitsiooni uuritud juhtumeid.
Kardinal, torkige teda pehmete patjadega!
Kõige kohutavamate kirjelduste järgi põletati igas Hispaania pisutki suuremas külas inimesi igal nädalal. Siiski võib inkvisitsiooni kogu dokumenteeritud tegevusperioodi andmete põhjal öelda, et tsiviilkohtule anti hukkamiseks üle ainult 826 inimest (inkvisitsioonil endal ei olnud õigust kedagi hukata). Kuna Hispaania inkvisitsioon loodi juba 1478. aastal ning täpset dokumentatsiooni hakati koostama alles 1540. aastal, jääb sellesse vahemikku mõni periood, mille kohta meil täpset teavet pole. Sellesse aega jääb ka kurikuulsa munga Tomás de Torquemada enam kui kümme aastat kestnud periood suurinkvisiitorina, mis oli ilmselt kõige ebameeldivam ja probleemsem ajajärk inkvisitsiooni ajaloos. Arvatakse, et sel perioodil suri ligikaudu 1500 inimest, kuid täit selgust selles pole. Igatahes oli enam kui kahesaja aasta jooksul surnuid kõige rohkem 2800.
Võrdluseks võib öelda, et ainuüksi Pärtliöö veresaunas 1572. aastal suri ühe päeva jooksul mitu korda rohkem inimesi kui inkvisitsiooni tõttu kahesaja aasta jooksul. Pealegi hõlmavad paljud inkvisitsiooni arvele pandud hukkamised korduvkurjategijaid, kellele langetati surmaotsus pärast kolmandat või neljandat kuritegu. Tuleb meenutada sedagi, et surmanuhtlus oli tollal ja veel pikka aega hiljemgi Euroopas üldiselt levinud. Tänapäevase võrdlusmaterjalina võib ära märkida kasvõi Obama valitsuse korraldatud droonirünnakud, milles on viimase viie aasta jooksul hukkunud ligikaudu 2500 inimest, enamik neist on süütud tsiviilisikud.
Kui hukatute arv on aga tugevalt liialdatud, mida siis inkvisiitorid oma vangidega tegid? Inkvisitsiooni reeglid lubasid üksnes sellist piinamist, mis kestis vähem kui viisteist minutit ning mille tulemusel ei jäänud ülekuulatavale nähtavaid jälgi. Keelatud oli vigastada jäsemeid või tekitada verd voolavaid haavu. Torquemada valitsusajal nendest reeglitest ilmselt siiski loobuti.
Pealegi kasutasid ülekuulajad piinamist väga harva (vaid ligikaudu kahel protsendil juhtudest), kuna seda ei peetud tõhusaks viisiks ülekuulatavate tegelike motiivide välja selgitamisel. Võrreldes mittekiriklike kohtutega, mida taolised reeglid ei piiranud, oli erinevus märgatav.
Päris koomiline on aga see, et teave vangide heast kohtlemisest (võrreldes teiste tolle aja vangidega) levis kogu Hispaanias. Näiteks on teada juhtumeid, kus riigile kuuluvas vanglas olevad vangid osalesid teadlikult jumalapilkamises, et nad viidaks üle inkvisitsiooni vanglasse.
Tooge tugitool!
Populaarses ajalookirjutuses esineb sageli väide, et alles valgustusaeg lõpetas Euroopas märatsenud inkvisitsiooni poolt ette võetud nõidade jälitamise. Aga millega oli nõidumise puhul tegelikult tegemist? Keskaegse nõidumise taga olid mõistagi kiriku enda rituaalid, eestpalved, pühakud ja sakramenditeoloogia. Enamus “nõidadest” olid üksikisikud, kes enda arvates sooritasid samasuguseid pühi talitusi nagu preestrid kirikus. Neid süüdistati nõidumises siis, kui näiteks kellegi eest oli palvetatud ning see oli terveks saanud ning kerkis küsimus, mis oli tervenemise põhjuseks.
Inkvisitsioon tegi vahet teadvustamata “nõidumisel” (ehk valel alusel kiriku autoriteediga esinemisel) ja teadlikul nõidumisel (ehk saatana appihüüdmisel). Esimesel puhul kasutati peamise toiminguna pihti ja absolutsiooni. Taolist toimingut nimetati auto-da-fé, mis tähendab “usutegu”, ning neid korraldati Hispaania erinevates kohtades. Oma iseloomult olid need avalikud pihitalitused, kus eksinuid võeti kiriku rüppe tagasi isegi suurte rühmadena. Antikatoliiklikus propagandas kujutati neid sündmusi sageli tuleriitadena. Inkvisitsioon järgi esines teadlikku nõidumist tegelikkuses äärmiselt harva.
Aastal 1487 ilmus laia leviku osaliseks saanud teos “Nõiavasar” (Malleus Maleficarum), milles selgitati nõiduse olemust ning anti nõiaprotsesside jaoks juhiseid. Kolm aastat pärast kõnealuse raamatu ilmumist mõistis katoliku kirik selle hukka, seda ei tunnustanud ka inkvisitsioon. Kuna teos oli väga populaarne ning see tõlgiti erinevatesse keeltesse, siis võidi mõnes kohas seda raamatut siiski kasutada.
Paljude nõidumisjuhtumite puhul oli tegemist hoopis inkvisitsiooni sekkumisega, kui kedagi süüdistati alusetult nõidumises. Näiteks 1549. aastal süüdistati Barcelonas nõidumises seitset naist, kuid inkvisiitor Francesco de Vaca vabastas nad, käskis tagastada nende peredelt röövitud vara ning vangistas naisi süüdistanud petised, kellest osa sai vanglakaristuse ja osa saadeti hukkamisele.
Kuna mitmesugused rahvalikud uskumused levisid kulutulena ning ikka ja jälle tõusid lainetena süüdistused nõidumises, mida inkvisitsioonil tuli menetleda, siis andsid inkvisiitorid preestritele juhtnööre, et need ei käsitleks oma jutlustes nõidumise teemat, ning pakkusid välja viise, kuidas rahvast õpetada ja süütute inimeste tagakiusamist ära hoida. Need juhised levisid kogu Euroopas ning osaliselt tänu nendele suudeti nõiajaht kui nähtus maha suruda.
Tunnista üles! Tunnista üles!
Asetumine riigi ja kiriku vahele tegi sageli inkvisitsiooni töö keeruliseks. Hispaania inkvisitsioon ei allunud paavstile, vaid kujutas endast Hispaania kuninga usulist kohut. Ehkki üks selle ülesannetest oli õpetuse puhtuse jälgimine, kisti teda sageli toonasesse poliitikasse. (Olgu märgitud, et keskaegne “kiriklik inkvisitsioon” oli veelgi vähem innukas äärmuslike vahendite kasutamisel kui tema Hispaania vaste).
Näiteks olid päevakorral küsimused juutlikust, islamiusulisest või protestantlikust identiteedist. Tuleb meenutada, et kõik Euroopa riigid olid tollal sulatusnõus ja igasugusesse pealiinist lahknemisse suhtuti kõikjal suure umbusuga. Päid raiuti kogu Euroopas palju ning inkvisitsioon ei olnud kõigist tollastest kohtutest kaugeltki kõige hullem.
Alates keskajast oli Hispaanias elanud suuri juudi kogukondi, kellest osa oli oma usulise traditsiooniga sideme kaotanud. Selle tagajärjel pöördusid paljud juudid ristiusku. Aja jooksul põhjustas see aga pingeid juutide, ristiusku pöördunud juutide ja sünnilt kristlaste vahel, kellest igaühel oli mingi põhjus, et suhtuda teistesse umbusklikult. Aja jooksul need rühmad lahknesid ning saavutasid igaüks oma alal märkimisväärse poliitilise võimu, valitsedes oma piirkonda. Paljudel neist rühmadest oli ka oma sõjavägi. Sisuliselt käis Hispaanias kodusõda, millel oli usuline mõõde.
Nende rühmade vahelised tülid jõudsid ka inkvisitsioonikohtu ette ning siis oli keskseks küsimuseks avalik rahu. Edu selles siiski ei saavutatud ning 1492. aastal andis kuningas korralduse, et riigis elavad juudid peavad kas ristiusku pöörduma või maalt lahkuma. Tänamatu ülesandena tuli inkvisitsioonil hinnata inimeste pöördumise ehtsust, kuna uus staatus võimaldas neil ka majanduslikku ja poliitilist kasu lõigata. Mõnedel hinnangutel põletati tuleriidal tuhandete kaupa juute. Tegelikult saadeti saja aasta jooksul hukkamisele vaid 16 inimest ühtekokku 942-st kuriteos kahtlustatud juudist. Veidi sarnasesse poliitilisse segmenti sattusid ka Hispaania moslemid. Neid anti üles 7472, kellest hukkamisele saadeti 181. Luterlastena anti üles 2844, neist kaotas oma elu 122 inimest.
Inkvisitsioon tegutses ka kiriku sisekontrolli organina, mis jälgis preestrite tegevust. Inkvisitsiooni arhiivis on kajastatud 1131 juhtumit, mil preestrit kahtlustati seksiteenuste nõudmises. Kui kahtlustatav süüdi tunnistati, kaotas ta ameti ning kõige paadunumad korduvkurjategijad mõisteti surma.
Inkvisitsioon ei olnud eriliselt teadusevastane. Isegi Galileo Galilei raamatuid ei ole kunagi keelatud raamatute nimekirja lisatud. Tuleroaks läks peamiselt protestantlik kirjandus ja enamus kõikidest põletatud raamatutest oli pornograafilise sisuga.
Lõpetuseks
Minu eesmärk ei olnud väita, et kõik, mida inkvisitsioon tegi, oli õige või et selles ei tulnud ette ilmselgeid kuritarvitusi. Ükski inimlik institutsioon ei ole iial olnud selle eest kaitstud. Siiski on oluline märkida, et inkvisitsioon ei erinenud praktikas oma aja Euroopa kohtutest või kui erineski, siis üksnes oma progressiivsuse poolest. Inkvisitsioonil oli keskne roll protsessiõiguse jõudmises olukorda, kus ülekuulamine on täpselt reguleeritud ja dokumenteeritud protsess, mis on suunatud süü või süütuse väljaselgitamisele ratsionaalsete meetodite abil.
Inkvisitsiooni julm kuvand rajaneb peamiselt propagandal, mille aluseks on siiski olnud Torquemada põhjustatud ülekohus. Selle meenutamine on loomulikult põhjendatud ja vajalik.
Toome viimaks siiski veel ühe võrdluse. Prantsuse revolutsioon heitis oma kõige hullemal aastal (terrorivalitsuse ajal 1793–1794) vanglasse 300 000 ja tappis 50 000 inimest. Miks aga ei pane sõnad “vabadus, võrdsus, vendlus” meie verd tarretama?
Autor: Olli-Pekka Vainio töötab Helsingi Ülikoolis lektorina. Tema erialaks on ideedeajalugu ja religioonifilosoofia. Ta on töötanud külalisuurijana Princetoni ja Oxfordi ülikoolides. Tema olulisim rahvusvaheline uurimistöö Beyond Fideism. Negotiable Religious Identities (Ashgate 2010) käsitleb uskumuste kujunemist ja usulise identiteedi olemust postmodernses maailmas.
– http://www.areiopagi.fi/jahmatav-tode-inkvisitsioonist/