Mõeldes tagasi enda lapsepõlve peale ei meenu mitte kuskil tunnis või trennis oldud aeg, vaid see hetk kus sai mängida ja olla lihtsalt niisama. Aeg, kus sai ronida puude otsa ja  ehitada onne, mängida kodu või poodi.

Täna me peame niisama olemist ja mängimist aja raiskamiseks. Igal võimalikul hetkel püütakse lapse päevakava ära planeerida – trennid, keeleõpped ja muud struktureeritud, juhendatud tegevused.

Paraku aga osutub just see vabalt, ilma mingi struktureeritud tegevuseta oldud aeg üheks kvaliteetsemaks. Mitte et ei oleks vaja õppida tantsimist, laulmist, kirjutamist, joonistamist või võõrkeeli aga nn. tunnis teeb laps sageli seda, mida tal teha palutakse. Juhendamata aeg on üks suurimaid  ja tähtsamaid töid lapsepõlves. See on aeg, kus laps õpib ja valmistab end ise reaalseks eluks ette.

Uurimus, mis on avaldatud “Early Childhood Research & Practice” lastest, kes õpivad mängides, saavad tulevikus paremateks õpilasteks kui need, keda on õpetatud akadeemilistes eelkoolides. Laste arengu ekspert David Elkind, Ph.D, autor ” Power of the Play” ütleb, et mängimine etendab positiivseimat rolli inimese arengus. Erinevad mängu tüübid õpetavad lastele uusi kontseptsioone, arendavad oskusi, lihvivad vilumusi ja toimetulemist stresssiga.

Ise algatatud ja ise juhitud mäng tähendab, et laps õpib seda, mis tuleb loomulikult tema seest, see milleks ta valmis on ja mis teda huvitab. Kui laps ise tahab mängida kitarri, siis ta teeb seda südamest, sest talle meeldib seda õppida. Kui panna laps kitarri õppima, siis ta võib seda samuti õppida ja isegi nautida aga see ei ole sama asi, sest motivatsioon ei tule tema enda seest. Mitte miski või keski ei saa panna inimolendit motiveerima nii nagu ta seda ise omast vabast tahtest ja südame soovist teeks.

Ameerika lastearstide liit soovitab lastel õues mängida niikaua kui võimalik – vähemalt 60 minutit päevas. Väljas mängimine annab lastele parema ja suurema maailma tunnetuse ja toetab nende vilumusi. Õues ei ole ka televiisorit, arvutit ega kunstlikku valgust ning laps saab tunda end osakesena loodusest.  Iga laps on erinev, kuid Dr. Kenneth R. Ginsburg, proffessor Pennsylvaniast, ütleb, et absoluutselt iga laps vajab plaanivabat aega, kus ta saab olla ise meister omas maailmas.

Mängimine on hindamatu, kuna see on  pärismaailma miniatuurne koopia, mis on lapsele jõukohane hallata ja on ideaalne koht õppimiseks päris elus hakkama saamiseks. Lapsed arendavad oma sotsiaalseid oskusi organiseerides ja nõustudes ise või omavahel tehtud  reeglitega. Nad on sunnitud otsima ise lahendusi ja hakkama saama  konfliktidega. See annab ideaalsed eeldused hakkama saamiseks  koolis, päris elus või äris.

Ka rollimängud aitavad lastel õppida probleemide lahendamise praktikat. Väike tüdruk, kes mängib nukkudega, võib proovida tuhandeid variante, kuidas hakkama saada olukorras kus laps on vaja magama panna, või mida teha siis kui keegi on varastanud küpsised enne, kui ta on jõudnud teed serveerida. Lastel ei ole sündides väljaarenenud võimet  abstraktseks mõtlemiseks – nad saavad seda õppida ainult läbi mängu.  Arendades oskusi mängides tunnevad lapsed, et nad on suured ja tugevad, kasvatades enesekindlust. Pärismaailmas tunnevad nad end enamikul ajal väikeste ja rumalatena, mis võib arendada ebakindlust.  See on ka põhjus, miks lapsed armastavad mängida mänge, kus nad võidavad midagi suurt ja hirmsat, näiteks lohet. Iseseisvalt mängides saavad nad võtta riske ja tulla toime edukalt võideldes lohega.

Tänapäeval on palju inimesi, kes ei oska ilma juhendamiseta või väliste soovitusteta elada oma igapäeva elu, kuna maast- madalast on ette öeldud, mida tegema peab, kellega mängida tohib, või millise ameti peaksime valima. Haridus tuleb kindlasti kasuks, kuid tänaseks on inimesi, kes on lõpetanud koolid võib olla viitele ja tehes hiilgavat karjääri, kuid samas ei saa hakkama isiklikus elus, ei naudi südames oma tööd,  ei tunne sisemist rahulolu ja õnnetunnet.

Andes globaalset väljakutset homsetele täiskasvanutele on vaja lasta lastel arendada oma oskusi mängides innovaatiliselt , loominguliselt, lastes neil ise probleeme lahendada ja nähes seoseid erinevates situatsioonides, arendada empaatiavõimet ja koostöö oskusi ning loomulikult iseseisvat mõtlemist.  Et päriselus hakkama saada on meil vaja varakult välja selgitada milles me oleme tugevad ja  milliseid oskusi peaksime lihvima, mida meile meeldib teha ja mida me vihkame. On oluline proovida paljusid erinevaid tegevusi ja mänge, et õppida tundma ennast ja oma südame häält. Tegeldes valdavalt struktureeritud, dikteeritud ja vanemate valitud tegevustega ei saa paraku lapsed tunda seda, mida nad ise sooviksid teha, mis neid motiveeriks, mis tuleks südmest.

Jättes lapsele päevas ka planeerimata ja juhendamata aega, annab see võimaluse  lapsele arendada iseseisvat mõtlemist ja iseenda idenditeeti, tulla toime oma emotsioonide ja energiaga. Ja mis kõige tähtsam – teada, et on olemas vaba tahe ja võimalus soovi korral oma elu muuta, tunda rahulolu ja õnnetunnet.

 

– kehakeel