Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Demokraatiast on saanud jokker, mis lüüakse lauale, kui muud argumendid on otsas
03/03/2014

Demokraatiast on saanud jokker, mis lüüakse lauale, kui muud argumendid on otsas

Sündmused Ukrainas ja Lähis-Idas on kulgenud vääramatult sarnase mustri järgi. Eile Kairo, Tripoli, Damaskus – täna Kiiev. Viimase kümnendi arenguid on saatnud seaduspära, et mida suuremasse võlakriisi vajuvad Ameerika Ühendriikide ning tema liitlase Euroopa Liidu majandused, seda jõulisemalt süveneb Ida ja Lääne uus vastandumine.

Venemaa ja Hiina tihedama lõimumise tulemusel on kujunemas majandusjõud, mille taotluslik sõltumatus dollarist ja mõju laienemine maailmas on eksistentsiaalseks ohuks kehtivale fiskaalsüsteemile. Kuigi Euroopa Liit ei olnud valmis Ukrainale pakkuma liitumist ega otsustavat majandusabi, oli Kiievi loobumine vabakaubandus- ja assotsiatsioonilepingust Brüsselile märgiline ja alandav lüüasaamine.

Perspektiiv Ukraina liitumisest Venemaa tolliliiduga võrduks aga otsese sõja kuulutamisega. Kui suurvõimud mängivad oma mängu, siis lihtne ukrainlane Maidanil tahab paljuski sama, mida lihtne eestlane – tööd, väärilist palka ja ausat valitsemist. Euroopa vabakaubandus- ja assotsiatsioonileping nägi muu hulgas Ukrainale ette erinevaid reforme, mis kiiret heaolu saabumist kahjuks ei tõota.

 

Ajalugu kordub

 

Euroopal on vahetu kogemus kahest laastavast maailmasõjast. Esimene neist vallandus täpselt sada aastat tagasi esmapilgul tühisest diplomaatilisest kriisist Austria-Ungari ja Serbia vahel. Tõelised põhjused peitusid koloniaalimpeeriumide omavahelises võimuvõitluses. Saksa keisririik oli alates loomisest 1871. aastal märkimisväärselt laiendanud koloniaalvaldusi ning tõusnud ambitsioonikaks sõjaliseks ja majanduslikuks jõuks Inglismaa ja Prantsusmaa kõrval.

Nikolai II saatusliku valearvestuse tõttu oli just Tsaari-Venemaa see, kes Inglismaa ja Prantsusmaa liitlasena oma huvide kaitseks Balkanil sõja põhiraskuse enda kanda võttis. Tulemuseks 16 miljonit hukkunut ja bolševike võimule upitamine Venemaal.

Euroopa pole emotsionaalselt veel tänaseni täielikult toibunud teda kammitsenud 20. sajandi verisest ideoloogilisest painest. Mõtteline piir eraldab Euroopat ka 25 aastat pärast Berliini müüri langemist, sõltumata riigikorrast või poliitilistest veendumustest. Darwinistlik rivaliteet, ambitsioonid ja ahnus on säilitanud elujõu inimkonna geenides kõigi põhjustatud kannatuste ja mõttetute surmade kiuste.

 

Kübaratrikk avaliku arvamusega

 

Peavoolumeedia on tuunitud superrelvaks, mis suudab globaalselt suunata inimeste arvamust, käitumist ja väärtuhinnanguid kõigis vanusegruppides. Nagu olematu toiteväärtusega rämpstoit suretab keha, tapab oskuslikult juhitud infotulv inimeste iseseisva mõtlemise ja analüüsivõime. Meie teadvuses luuakse konflikt ja pannakse paika lineaarne rindejoon hea ja halva vahel.

Idealiseerimata antud juhul Janukovitšit, võib siiski legitiimselt rahva poolt valitud presidendi ja parlamendi kuulutada kuritegelikuks, või teise äärmusena võitluse terrorismiga tuua iga kodaniku telefoni ja magamistuppa.

Poliitikas valitakse liitlasi küüniliselt – mitte selle järgi, kumb on hea, vaid kumb on kasulikum. 1940. aasta juunipööre Eestis elab eestlaste teadvuses ebaõigluse ja okupatsiooni alguse teetähisena. Vähemalt formaalselt oli see “rahva vaba valik”, kuigi teatraalne fiktsioon, mis viidi ellu suveräänse riigi pinnal Nõukogude Venemaa dirigeerimisel. Kaudne analoogia tänaste maailmasündmustega on õõvastav.

 

Demokraatia luigelaul

 

Prantsuse revolutsioonist alates on Euroopas tehtud ajalugu barrikaadidel ja kaevikutes, nii ka nüüd Kiievis kivide ja süütepudelitega. Võimu saavutamine jõu ja arvukate ohvritega peaks “õigel” poolel olles justkui näima demokraatlikum kui demokraatlikult valitud võimu repressioonid opositsiooni vastu.

Demokraatiast on saanud räbaldunud servadega jokker, mis lüüakse lauale, kui kõik muud argumendid oma tahte elluviimiseks on ammendunud. Jumalik voli otsustada, milline elu või surm on õigustatud.

President Ilves on hiljuti kinnitanud, et Euroopa peab Ukrainale näitama, mis väärtuste eest me seisame. Kodanikuna on sellist varjamatut kahepalgelisust võimatu tolereerida. Iga ühiskonna toimimise elementaarne põhimõte on korra ja kehtivate seaduste järgimine selle liikmete poolt. Pronksiööst võrsunud “meie aja kangelased” oleks justkui saavutanud absoluutse topeltvõidu.

 

Maailma uus kord

 

Maailm on alates New Yorgi kaksiktornide langemisest olnud pöördumatult transformeerumas uude vormi. Seni on teadmata, kuhu me täpselt teel oleme ja kas reaktsiooniahelat suudetakse kontrolli all hoida, või oleme punkti lähedal, kust edasi inimlik alalhoiuinstinkt tõrgub mõtlemast. Erinevaid pingeid on kogunenud lihtsalt korraga liiga palju.

Kiievil on reaalne oht saada eelmise sajandi alguse Sarajevoks, kus atendaat Austria-Ungari troonipärijale kulmineerus maailmasõjaga. Ukraina rahval on peale toimunut õigustatult kõrgendatud ootused paremale elule. Euroopa Liidul ja tema partneritel lasub nüüdsest aga Maidani väljakul toimunud ohverduste eest sügav moraalne vastutus.

Mart Merest

 

rahvahaal.delfi.ee