Punane terror 1944. aastal Ida Preisimaal
Ida-Preisimaal olid tuhanded sakslased elanud mitu põlve ja see oli saanud nende kodumaaks. 1944. aasta sügisel alustas Punaarmee pealetungi, mille eesmärk oli vallutada Berliin. Esimene suur lahing Ida-Preisimaa pärast algas oktoobris 1944, mis põhjustas tuhandete inimeste põgenemise läheneva Punaarmee eest.
1944. aasta 20. oktoobri hommikul tungisid kindral Burdeinõi 2. üksiku tankikorpuse tankid äkkrünnakuga üle Angereppi jõe ja vallutasid Nemmersdorfi asula. Kolm päeva oli Nemmersdorfi küla venelaste käes. Kui paljud praegu Majakovskoje nime kandva asula elanikest tapeti, pole siiani päris selge, kuid sellest sai üks venelaste poolt tsiviilelanike kallal toime pandud hirmutegude sümboleid.
Sakslased asusid raevukale vastupealetungile ja neil õnnestus küla tagasi vallutada. Seal avanes neile kohutav pilt punaväelaste toime pandud hävitustööst ja mõrvatud elanikest. Naised ja lapsed olid jõhkralt tapetud. Paljud naised olid enne mõrvamist metsikult vägistatud.
Punaväelased olid seal tõelises patrootlikus vaimus täitnud väeosades levitatud Stalini austaja, juudi soost kirjaniku Ilja Ehrenburgi üleskutseid. Neis üleskutsetes kutsuti vene soldateid saksa tsiviil- isikuid metsikult hävitama:
„Tapke! Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased.”
Ja veel üks tsitaat Ilja Ehrenburgilt, milles ta kutsus üles punaarmeelasi vaenlase naisi vägistama:
„Tapke nad! Saksamaal pole keegi süütu. Ei elav ega alles sündimata. Järgige seltsimees Stalini sõnu ja purustage fašistlik koletis tema enda koopas. Murdke saksa naiste rassiuhkus! Võtke nad seaduslikuks sõjasaagiks! Võiduka Punaarmee vahvad sõdurid, tapke nad!”
Ajaleht „Красная Звезда” 11.04.1945
Niisuguseid hüüdlauseid lugesid pealetungivad punasõdurid lendlehtedelt, mida levitasid Nõukogude armee staapide propagandistid.
1945. aasta märtsis kirjutas Ilja Ehrenburg artikli, kus teatas, et Punaarmee ees seisab austav ülesanne vähendada saksa rahva arvu. «Kui sa pole päevas tapnud vähemalt ühe sakslase, on see päev raisku läinud,»
Loosungid ja plakatid, mis alistatud aladele üles tõmmati ja majaseintele kleebiti, kõlasid:
«Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!»
Nemmersdorfi külas toimunust sai aga kahe teraga mõõk. Saksa propagandaministrile Joseph Goebbelsile oli see lausa taeva kingitus. Ta laskis otsekohe dokumenteerida punaarmeelaste metsikused, lootes sellega suurendada tsiviilisikute vastupanu. Ta kutsus kohale ka rahvusvahelised vaatlejad. Kuid selle tulemuseks oli, et Ida-Preisimaalt algas paaniline elanike põgenemine.
Esimesed neutraalsed teated Nõukogude sõdurite metsikusest jõudsid maailma 1945. aasta veebruari keskel, pärast Budapesti vallutamist Punaarmee poolt. Ungari naised ja tüdrukud olid lukustatud Nõukogude sõjaväe peatuspaikadesse Buda poolel ja neid vägistati korduvalt. Toitu ja veini otsides rüüstasid punaarmee sõdurid maju ja keldreid.
Ent Ida-Preisimaa kannatas tunduvalt enam kui Rumeenia või Ungari. Kannatas isegi enam kui Saksa emamaa ise, sest siin sai punaarmee soldat esmakordselt suhu vaenlase vere magusa maitse. Hiljem püüdis armee juhtkond sõdurite julmusi küll veidi enam kontrolli all hoida, kuid oli juba hilja.
Keegi Nõukogude sõdur Leonid Rabitšev kirjutab: «Naised, emad ja nende lapsed lebavad mõlemal pool teed ning nende kõikide ees seisab meestearmaada, püksid rebadel. Veritsevad või teadvuse kaotanud naised heidetakse kõrvale ja meie mehed lasevad maha need, kes üritavad oma lapsi päästa.
USA ajaloolane, paljude Teist maailmasõda käsitlevate monograafiate autor John Erickson teeb sellest perioodist kokkuvõtte: «Edasitungi iseloomustab kiirus, raev ja metsikused. Külad ja väikesed linnad põlesid, Nõukogude sõdurid vägistasid, palju tahtsid, ja rahuldasid oma atavistlikku kättemaksuiha kõikides majades ja korterites, kust leidsid mingeidki natside märke või sümboleid… Teedel liikusid pikad põgenike ning liitlaste poolt vabastatud sõjavangide ja sunnitööliste kolonnid. Mõned neist inimestest lasti lihtsalt maha või siis tegid hiiglaslikud Nõukogude tankikolonnid neist turmtulega verise inim- ja hobusepudru. Vägistatud naised naelutati käsipidi vankrite külge, kus istusid nende perekonnad.»
Veel üks katke sõja järel kogutud tunnistustest:
«Lõpuks üks terve maja, kus ilmselt elatakse. Kuid kui me sisse astume, avaneb uskumatult jube pilt: laialipuistatud ja mahavalatud toit, surnud inimesed istuvad diivanil, ripuvad toolidel, lamavad voodis… Pikad ööd täis tulistamist ja pidevat inimjahti. Alalõpmata kostab naiste karjumist ja tüdrukute nuttu.»
Üks Vene sõdur kirjutas sõja ajal saksa naiste kohta: «Neid ei tule ära rääkida, lihtsalt tõstad nagaani ja kamandad: «Pikali!»» Nii ellujäänud tunnistajad kui ka mõned Nõukogude võitlejad on jutustanud seksuaalsetest jäledustest, piinamistest ja alandustest, mis said osaks juhuslikult ette jäänud inimestele.
«Sääraseid asju on kirjeldatud tuhandeid kordi,» nendib Theo Sommer oma raamatus «1945. Ühe aasta elulugu».
Saksamaale ja Austriasse sissemarsil mõrvasid punaarmeelased 56 tuhat tsiviilisikut. 3 miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi vägistasid punaarmeelased umbes kaks miljonit naist ja alaealist tütarlast, kelledest 300 000 tapeti. Kümned tuhanded vägistatult rasestunud naised ning tütarlapsed sooritasid enesetapu. Sajad tuhanded sünnitasid soovimatuid lapsi. Punahordide poolt toime pandud vägivalda saatis ennenägematu julmus.
Punaarmee tapmistest, röövimistest ja mas- silistest naiste ja laste vägistamisest vallutatud maadel hakati rääkima alles mõned aastad tagasi. Venemaal on see fakt täielikult maha vaikitud ja sõjaveteranid keelduvad tunnistamast Punaarmee poolt 1945. aastal vallutatud maades toime pandud jõhkraid tegusid. Venemaa ajaloolaste vanem põlv- kond usub siiani Punaarmee õilsusesse ja humaan-susesse.
Punasoldat täidab Stalini üleskutset
Punaarmee poolt toime pandud metsikusi kinnitab ka BBC film „Sajandi sõda” (näidati ka Venemaal televisioonis), kus tunnistajad räägivad punaarmeelaste metsikusest. Filmis tuuakse hulgaliselt fakte peale Berliini vallutamist seal võitjate poolt toime pandud vägistamistest ja röövimistest. Üks sakslanna räägib, kuidas paarkümmend punaarmeelast teda, rasedat naist, 1945. aasta jaanuaris Ida-Preisimaal vägistasid. Filmis õigustavad Berliini vallutajad ka veel peale relvarahu väljakuulutamist vangilangenud SS-sõdurite mõrvamist.
Punaarmee rüüstamistest ja alaealiste korduvatest vägistamistest ning massilistest enesetappudest meeleheitel Berliinis ja mujal Saksamaal on juttu ka dokumentaalfilmis „Punatäht Saksamaa kohal”. Filmis uhkustab berliinlannade vägistamisega üks Punaarmee kapten, öeldes:
„Meil oli eesõigus. Me olime noored ja meile see meeldis.” Punaarmee vägistamistest on juttu samuti dokumentaalsarjas „Hitleri lapsed”.
Kõigest selle kohta on Berliini ajaloolane Jörg Friedrich ühes Saksa nädalaajakirjas kirjutanud :
“Punaarmee sisenemisega tollase Saksamaa territooriumile 1944. oktoobris algasid niisugused röövimised, vägivallatsemised ja mõrvad, et ka neutraalsete vaatlejate arvates oli kordasaadetu omane pigem keskaegsete mongolite hordidele kui kahekümnenda sajandi Euroopa sõduritele.”
Teatavasti tagandati marssal Žukov hiljem Berliini vallutanud väegrupi ülemjuhataja kohalt just selle eest, et ta ei suutnud armees korda majja lüüa. Peale Berliini vallutamist laskis Žukov oma meestel kolm päeva seal teha kõike, mis hing ihaldas. Võib ainult arvata, mida võidust hullunud punaväelased seal kõik korda saatsid. Massiline vägivald tsiviilelanike kallal, vägistamised ja röövimised kestsid seal tunduvalt kauem, kui kolm päeva. Isegi Stalinile torkas see korralagedus silma. Kogu häda oli selles, et vene ohvitserid varastasid ja vägistasid koos soldatitega.
Punaarmee sõdurite metsikustest vallutatud maades oli teadlik ka Eesti Laskurkorpuse juhtkond. Nii andis kindralleitnant Pärn korpuse eelvägedele käsu: kiiresti liikuda Tallinna peale ja jõuda sinna enne venelaste üksusi. Kindral ütles, et Eesti Korpus peab sinna jõudma kiiresti eelkõige sel põhjusel, et venelased ei hakkaks Tallinnas rüüstama ning elanikke vägistama ja tapma.
On väär arvata, et täna Läänes kõige selle suhtes ükskõiksed ollakse. Mida aeg edasi seda rohkem ilmneb uusi fakti ja Ameerikas, Taanis, Saksamaal ning Poolas räägitakse kommunismi kuritegudest aina rohkem. Ka Balti riikides on hakatud peale taasiseseisvumist häält tõstma, kuid seda tehakse siiski veel arglikult – sordiini all.
Tänane Saksamaa on tunnistanud natsirežiimi kuritegusid ja andeks palunud isegi rohkema eest, kui hitlerlased tegelikult korda saatsid. Seevastu Venemaa, kes on N. Liidu järglane, ei taha kuidagi tunnistada kommunistliku režiimi poolt teiste rahvaste juures toime pandud kuritegusid, väites, et nemad ei ole midagi teinud ja kui tehtigi, siis süüdi on mõned üksikud marodöörid.. Näib, et end demokraatlikuks pidaval Venemaal pole midagi muutunud.
Tõsi, ükski rahvas ei kannatanud Teises maailmasõjas Saksa okupatsiooni all rohkem kui vene rahvas. Ainuüksi Leningradi blokaadis suri umbes sama palju tsiviilisikuid kui tapeti Auschwitzi surmalaagris, ometi suutis Punaarmee viia sõjakoledused veel vahetult enne sõja lõppu uuele – hirmutavalt jõhkrale tasandile. Siinjuures vaid mõned ajakirja Focus poolt avaldatud faktid.
Ajakiri toob iseloomuliku näite tollase Königsbergi (Kaliningrad) lähistel Metgethenis nähtust. 29. jaanuaril 1945 langes see eeslinn venelaste kätte, kuid sakslased vallutasid selle hiljem tagasi.
Saksa sõduritele avanesid pildid, mida on raske välja mõelda ka kõige haiglasemal mõistusel. Nii leiti ühelt väljakult kaks umbes 20-aastast tüdrukut, kes olid tapetud eriti võikal kombel. Kõigi märkide järgi olid tüdrukud seotud jalgupidi kahe sõiduki külge ning rebitud pooleks.
Ühest villast leidsid saksa sõdurid umbes 60 naist, kellest pooled olid täiesti hullunud. Vene sõdurid olid neid vägistanud 60-70 korda päevas. Villa taga olid hunnikus alasti naiste ja tääkidega läbi torgitud laste laibad.
«Ühes talus nägime viit last, kes olid keelt pidi laua külge naelutatud,» kirjeldas üks õuduste tunnistaja Heydekrugi külas nähtut.
Külast olid läbi käinud 1. Balti rinde 43. armee võitlejad. Veidi hiljem märkas sama tunnistaja viit nööriga kokkuseotud tüdruku laipa, kelle riided olid räbalais ja seljad puruks kraabitud. Tundus, et neid oli koos pikalt sõiduki järel lohistatud.
Focus meenutab ka ühe endise punaarmeelase ja hilisema dissidendi Lev Kopõlevi mälestusi, kes Ida-Preisimaale saabudes nägi seal teiste hulgas ühe vana naise laipa.
«Naise kleit oli puruks rebitud. Jalgade vahel oli telefoniaparaat, mille toru oli torgatud vagiinasse,» meenutas Kopõlev. Katse eest kaitsta saksa tsiviilelanikkonda vene sõdurite sigaduste eest, saadeti major Kopõlev hiljem üheksaks aastaks vangilaagrisse.
Moskva jaoks oli kõige hullem aga see, et lääne inimesed nägid lõpuks nõukogude “vabastaja” tõelist palet.
Sellist metsistunud karja polnud keegi varem Euroopas näinud.
Foto: lostidentity1984.blogspot.com
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Punasõdurite mõrvaohvrid Ida Preisimaal
Punasõdurite poolt vägistatud ja mõrvatud tütarlaps
Punasõdurite poolt vägistatud ja mõrvatud ema ning lapsed
“Tapke nad!” ja punasõdurid täitsid käsku
Vägistatud ja mõrvatud noor tütarlaps
Nemmersdorfi asula tänavatel olid kõikjal mõrvatute laibad
Paljud mõrvatud jäid tuvastamata
Naised võeti kinni ja viidi kaasa tänavalt
Vaata ka videoklippi
Nemmersdorfi mõrvade tunnistajad