Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Tõde II maailmasõja kohta
18/12/2013

Tõde II maailmasõja kohta

Aastakümneid on meile korratud, et II Maailmasõja põhjustajaks oli Adolf Hitler ja tema plaan vallutada maailm. Tegelikkus polnud aga kaugeltki selline ja sõja põhjused olid hoopis teised. Põhjuseks oli Versailles’ rahulepinguga tekitatud tohutu ebaõiglus Saksamaa suhtes. Võitjad panid kogu vastutuse I Maailmasõja eest Saksamaale, mis on naeruväärne. Saksamaa pidi loovutama tohutud territooriumid, mis olid ajalooliselt olnud Saksamaa osa ja olid asustatud sakslastest elanikega. Versailles´ rahuleping oli kui viitsütikuga pomm, mis oli paika pandud lääneriikide poolt ja plahvatas 1939. aastal.

Saksa juhtkond ei unistanud sõja vallapäästmisest, küll aga unistasid sellest rahvusvahelised pangandustegelased ja relvatöösturid, samuti Nõukogude Liit. Ilmselt mitte küll maailmasõjast aga konfliktist siiski. Ja pakkus Saksamaa inglastele nii enne sõda kui ka korduvalt sõjavältel vaherahu ilma mingite imelike klausliteta. Seda ei võetud vastu ja sõjategevus hoopis laienes.

Sõda iseenesest on väga tasuv tegevus nii relvatöösturitele, krediidiasutustele – juhul kui nad ise eemale jäävad. Samuti on sõda tõhus vahend sotsiaalse ja poliitilise kontrolli säilitamiseks suure inimhulga üle. Sõjaseisukorda on võimalik ära kasutada selleks, et mõjutada inimesi heaks kiitma selliste institutsioonide loomist, millega nad tavaolukorras ei lepiks. Eesti üks tuntumaid sõjaajaloolasi Mati Õun: “Mulle tundub üha enam, et II maailmasõja põhitsenaariumid pandi paika Euroopa ja Ameerika finants- ning tööstusgeeniuste poolt ammu enne selle sõja algust. Uus maailmasõda valmistati ette Venemaal ja see ettevalmistustöö käis rahvusvahelise kapitali ühisjõududega.“ Saksamaale määrati tohutud reparatsioonimaksud, mida sõjast laastatud Saksamaa poleks mingil juhul jõudnud välja maksta. Kuna nii ka juhtus, hõivas Prantsusmaa karistuseks Düsseldorfi ja teised Ruhri piirkonna linnad, pannes Saksamaa veel raskemasse majanduslikku olukorda.

 

AUSTRIA. Austria elanikkond koosnes sakslastest, kes rääkisid saksa keelt, mõtlesid nagu sakslased ja tundsid end sakslastena. Viin oli olnud peaaegu kümme korda kauem Saksamaa pealinn kui Berliin. Ainult ajavahemikel 1806-1815 ja 1866-1938 ei olnud Austria riiklikul tasandil Saksamaaga ühendatud. Peale I maailmasõda keelasid lääneriigid taasühinemise. 1920/1921. a. Toimus Kärtenis, Tiroolis, Steiermargis ja Salzburgis rahvahääletus, kus 99% osavõtnuist hääletasid taasühinemise poolt, kuid liitlased keelasid näljablokaadiga ähvardades hääletamist jätkata ja rikkusid sellega demokraatia põhiprintsiipi – enesemääramisõigust. 12. novembril 1928 deklareeris Austria liidukantsler dr. Karl Renner avalikult: “Lubage Austria kodanikel vabalt hääletada ja nad otsustavad 99%-liselt Saksamaaga taasühinemise kasuks.“ Kui Hitler Austriat 12. märtsil 1938 Saksamaaga liites paljude miljonite inimeste demokraatliku enesemääramisõiguse lõpuks ellu viis, nimetati seda anastamiseks – anšlussiks? Rudolf Hessi süüdistati Nürnbergis koguni Austria anšlussi korraldamises! Saksa juhtkond oli rahu püsimise huvides loobunud Lõuna-Tiroolist, Elsass-Lotringist, Eupen-Malmedist, Põhja-Schleswigist, Poznanist, Lääne-Preisimaast ja Ülem-Sileesia idaosast, maa-aladest, mis olid kuulunud 1914. aastani Saksamaa ja Austria külge. Nende ainukeseks sooviks oli saada Danzigi linn tagasi ja luua eksterritoriaalne ühendustee Poola koridorina Saksamaast lahutatud suure Ida-Preisi provintsiga, et pääseda tülikast tollikontrollist.

1. septembril tungib Saksamaa Poolasse, mille peale Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja, samal ajal tungis ka NSVL Poolasse. Inglismaa ja Prantsusmaa venelastele sõda ei kuulutanud. See näitab, et oluline ei olnud Poola probleem, vaid Saksamaa hävitamine. Pransusmaa ja Inglismaa kuulutasid Saksamaale sõja Poolale kallaletungimise pärast, alustades nii de facto II Maailmasõda. Huvitav, miks polnud neil siis sõja lõpul Poolast sooja ega külma, kui see jäi kommunistide ikke alla?

Paljud arvavad, et natsid unistasid maailma vallutamisest, mis on ilmselge vale, küll aga tegid seda kommunistid. See plaan kerkis neil päevakorda kohe peale võimu ülevõtmist Venemaal. Lenin kisas: “Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu.” Brest-Litovski rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev nii: ,,;Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine nähtus. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!” Kuid tõeline ettevalmistumine algas Stalini võimuletulekuga. 1927. aastal kuulutas Stalin: “Teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu, samuti nagu on vältimatu Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta.” Kuid Stalin ei soovinud ise alustada sõda ja olla selles osaline esimestest päevadest: ,,Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.”

Stalini oli algatanud industrialiseerimise,mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, et see suudaks hoida käigus tohutut, kogu Euroopat vallutama võimelist armeed. Kogu riigi majandus töötas sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks ja sellele aitasid aktiivselt kaasa lääne rahandusmagnaadid. Nad teadsid, et sõda on äärmiselt kulukas lõbu ning enamik riike, kes leiab end kellegagi kestvas konfliktis olevat, vajab rahalist tuge maailma pangandussüsteemilt. Nad on sunnitud laenama nii sõjaajal (relvatööstuse käigushoidmiseks), kui ka selle lõppedes (hävitatu taastamiseks). Laenude eest tuleb aga maksta kõrget intressi. Nii hõivatakse sõltumatute riikide majandusi…

Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustiks 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juuniks 1941 5,5 miljonit + NKVD väed! Sõja alguseks oli Stalini käsutuses maailma võimsaim ja paremini relvastatud armee. Nõukogude Liit oli 1941. aastal ainuke riik, mis tootis rasketanke. Nende ülesanne oli murda läbi vastase kaitsest ja avada kergetankidele pääs saksa kiirteedele. 1940. a. juunist kuni 1941. aasta juunini loodi NSVL-is 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki .Samas astus Saksamaa 1939 .aasta septembris Teise maailmasõtta vaid KUUE tankidiviisiga. Vallutada maailm?

1939. a. septembris oli maailma võimsama relvastusega seeriatootmisse antud hävitaja konstruktor Polikarpovi I-16. Tulejõu poolest ületas I-16 kahekordselt Messerschmidt-109E ja peaaegu kolmekordselt ;Speedfighter.
1939. a. Septembrist 1941. a. juunini moodustati NSVL-is 295 uut laskurdiviisi.
1940. aastast kuni 1941. a. juunini moodustati NSVL-is 79 uut lennukidiviis, igaühes200-300 lennukit.
1940-1941 moodustati NSVL-is 30 uut motoriseeritud diviisi.
1939. aasta juunis oli Punaarmee välisuurtükiväe koosseisus 144 suurtükiväepolku, igas 24-36 suurtükki, kuid 1941. aasta juuniks oli Punaarmeel juba 900 (!!) suurtükiväepolku.

19. augustil 1939 võttis VK(b)P poliitbüroo vastu otsuse Euroopa ,,vabastamisest”. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. 1939. aasta augusti algul avaldasid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaväedelegatsioonid Moskvas toimunud läbirääkimistel Stalinile informatsiooni, mis võimaldas Stalinil kombineerida nii, et sõja puhkemisel jäävad kõik eelised Venemaale. Nimelt ütlesid nad Stalinile, et Saksamaa kallaletungi puhul Poolale kuulutavad Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Seda Stalin ainult vajaski. 19. augustil 1939 teatas Stalin Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos Molotoviga alla Poola vallutamise paktile.

Suur vale on aga see, et tollane Eesti Vabariigi juhtkond ei teadnud Molotov-Ribbentroppi pakti salajase lisa sisu. Seda lihtsalt varjati rahva eest. Vabamüürlane ning NKVD kõrgepalgaline kaastööline Konstantin Päts koos oma sabarakkudega oli sooritanud sõjaväelise riigipöörde 1934. aastal, vahetult enne seda kui demokraatlike valimiste teel oleksid võimule tulnud vabadussõjalased, mehed, kes olid oma riigi eest Vabadussõjas verd valanud. Üks vabadussõjalaste represseerimise põhjusi oli see, et nad teadsid Pätsi ja Laidoneri suurvargustest Eesti Pangast ja Harju Pangast. Päts teadis, et vapside võimuletulekul oleks teda oodanud vangla. Pärast riigipööret tegi Päts avalduse, et Eesti rahvas on haige… Ravi sai aga rahvas kuus aastat hiljem hoopis idapiiri tagant. Pätsi aga tabas reeturile kohane saatus. Kahju, et see läks maksma nii paljude süütute eestlaste elu. Pätsi kaasmüürlane, USA president Roosevelt kommenteeris seda, et NSVL okupeeris Eesti, erilise küünilisusega – Kui eestlastele ei meeldi kommunism, võivad nad ju Eestist lahkuda… Muide, Pätsul endal oli taskus USA viisaga pass, aga oma kuritegude tagajärgede eest tal enam pageda ei õnnetunud.

Nüüd oli loodud olukord, mis oli Saksamaa jaoks eriti ohtlik. Saksa juhtkond hakkas taipama Stalini kuratlikku plaani. Stalinile valmistas ebameeldiva üllatuse Prantsusmaa, mille Hitler alistas 1940. a. ülikiirelt, kuigi Stalin oli lootnud, et Saksamaa ja Prantsusmaa vajuvad verisesse kurnavasse sõtta ja tema armeel jääb hiljem ainult nende riismed laiali peksta. Prantsusmaa kiire kaotuse põhjustest oli üks peamisi rahvusluse e. natsionalismi täielik madalseis. Kuna Suurbritannia eriliselt kaklusse ei kippunud, otsustasid sakslased hakata oma vägesid koondama idapiirile. Siin tegi Stalin oma teise vea, mis oleks talle peaaegu saatuslikuks saanud. Ta ei uskunud oma luuret ja kindraleid, kes hoiatasid teda Hitleri eest ja jätkas rahulikult oma vägede koondamist riigi läänepiirile. Sakslaste juht Hitler teadis väga hästi, millisele riskile ta läks juba MRP lepingut sõlmides; ainuüksi liidusuhete loomine Saksamaa ja Venemaa vahel tähendaks vältimatut sõda. Vürst von Bismarck oli hoiatanud mitte ainult sõja eest kahel rindel, vaid ka ühel rindel, kui seal sõdib Venemaa. Ja ometi Hitler ründas. Ja mitte ükski ajaloolane pole tema motiivide vastu huvi tundnud? Kuid Hitler ise ütles krahv Schulenbergile:,,Krahv, mul ei ole teist väljapääsu.”

See, et NSVL ei olevat sõjaks valmis olnud ja see tabas teda ootamatult, on täielik vale. Näiteks Irakli Toidze patriootlik plakat, mis kutsub kõiki lahingusse (,,Emake kodumaa kutsub!”), ilmus Jaroslavli tänavatele 22. juuni õhtul 1941, Saraatovisse 22. juuni pärastlõunal, Novosibirski ja Habarovskisse 23. juunil. Millal kunstnik selle lõi, millal see trükiti ja kohale toimetati, kui ,,ootamatu” Suur Isamaasõda algas 22. juuni varahommikul? Minski sõjakomissariaati saabusid need plakatid aga juba 1940. a. detsembris!!! 1941.a. 22. juunil teatas Molotov raadiokõnes, et Saksamaa on neile sõja kuulutanud. Samasuguse info leiame ka Nõukogude Liidu marssal Žukovi memuaaridest. Kuid 3. juulil 1941 esineb raadiokõnes Stalin, kes on vahepeal üle saanud šokist, et Hitler teda ennetada jõudis. Ja just siit muutub kõik ,, Saksamaa tungis reeturlikult kallale rahuarmastavale N. Liidule!” Saksamaa ründas enesekaitseks ja rikkus sellega ära Stalini Euroopa vallutamise plaani.

Sõja jooksul kulutas Punaarmee 427 miljonit mürsku ja suurtükimiini ning 17 miljardit padrunit. Siia on lisamata käsigranaadid, maamiinid ja lennukipommid. Jagage see Saksa sõdurite arvuga! Sõjas kasutas Nõukogude Liit ära vaid 15% Lahingumoona Rahvakomissariaadi tootmisvõimsusest. Hitler andis Stalinile ennetava löögi, hävitades või hõivates 75% vene laskemoonast. Stalin tõrjus Saksa vägesid, tuginedes vaid Lahingumoona Rahvakomissariaadi 15%-lisele jäänukvõimsusele. Sõja tulemust teame me kõik. Mis oleks juhtunud, kui Stalin oleks jõudnud rünnata esimesena?

Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa.

Maailmakuulus briti ajaloolane Liddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes ,,;Picture Post”: ,,Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda… Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees… ”

Gallia väepealik Brennus on öelnud ,, Häda võidetuile! Vae victis!” Tõesti. Ainult võitjad otsustavad, millised olid sõjakuriteod. Nürnbergi protsess oli farss. Paljudel juhtudel pandi sakslastele süüks tegusid, mille olid sooritanud kommunistid. Ühel kohtuistungil ütles Göring : „Kui ma istun sellel pingil, siis peaksid minust paremal istuma Stalin ja vasakul Churchill.” Nürnbergi kohtualuseid peksti ja ülekuulaja ütles ette, mida ta kuulda tahab. Sakslaste kaitsjaid ähvardati nii suuliselt kui füüsiliselt, et liitlaste kuritegusid ei toodaks välja. Kuid sellest hoolimata ei uskunud nad, et saksa riigimehed ja kindralid tapetakse nii alatul viisil – poomise teel. Genfi konventsiooni järgi võidakse ohver surma mõista vaid mahalaskmise läbi! Tingimustest, milles töötasid sakslaste kaitsjad Nürnbergis, võib lugeda Len Deightoni raamatust ,,Blood, Tears and Folly” Nõukogude süüdistaja Roman Rudenko ütles oma kohtukõnes, et sakslased viisid Venemaalt suuri varandusi. Selle peale ütles Göring, et Venemaalt said nad miljoneid küll, aga need olid peamiselt vene täid. Rudenko haaras püstoli ja laskis (!!!) Göringi suunas 4-5 lasku, enne kui talt püstol ära võeti. Kuna kuulid Göringit ei tabanud, öelnud ta rahulikult, et laskis venelane, kes nii lühikese maa pealt oskab mööda lasta. Nõukogude spetsialistid konstrueerisid poomiseks spetsiaalsed võllad. Inimest poodi hästi aeglaselt, umbes 24. minuti järel tunnistas arst poodu surnuks. Feldmarssal Keitel ütles enne poomist oma viimases sõnas: ,,Laske mul surra tagumikuga Venemaa poole.” Ribbentropp: ,,Poote meid täna, kuid kommunistid poovad teid homme. Meie poomiskohale tuleb tulevikus aga mälestussammas.” Nürnbergi protsessi teenindanud 3000 inimesesest 2400 olid juudid!

 

Kõigile meeldib rääkida natside kuritegudest, aga kuidas on lood liitlastega?

1943 muutsid inglise lennukitelt visatud süütepommid Hamburgi linna rusuhunnikuks. Tuletornaados hukkus 50 000 tsiviilisikut.

Septembris visati Darmstadile 250 000 süütepommi – 12 000 hukkunut.

Oktoobris hukkus Kasselis 8000 inimest. Rünnati Bremerhavenit, Braunschweigi ja Heilbronni.

14. veebruaril 1945 muudeti Dresden tohutuks krematooriumiks. Linna kutsuti Elbe-äärseks Firenzeks, see oli üks Saksamaa kaunemaid linnu. 13. veebruaril 1945 elas Dresdenis väidetavalt 950 000 inimest, neist 250 000 sõjapõgenikku (naised ja lapsed). Inglased sooritasid kaks rünnakulainet – kokku 650 000 süütepommi, koos fugasspommidega 2659 tonni. Kolmandas rünnakulaines olid USA B-17 lennukid – 771 tonni pomme. Teine ja kolmas laine oli planeeritud nii, et pommid tabaksid majade vahel töötavaid päästjaid. Hävitajad niitsid madallennul kuulipildujatulega hullunud inimesi. Dresden põles 7 päeva. 90 000 maja hävis. Väikseim arvatav hukkunute arv oli 35 000, suurim üle 100 000 inimese. Stateegilises ja sõjalises mõttes polnud Drezdenil mingit tähtsust!!!

31. mail 1942 ründas Kölni 1046 Inglise pommitajat. Tsiviilisikuid tapeti lihtsalt hirmu külvamiseks. Teises Maailmasõjas langes Saksamaale 1,35 miljonit tonni pomme, neist 55,8% linnadele ja liiklussõlmedele, 9,3% keemiatööstustele, 1,8% lennukitööstustele, 30,5 % sõjalistele tugipunktidele ja 2,6% muudele objektidele. Tsiilisikute tapmist nimetasid inglased ise „comfortable war“ – mugav sõda! Samuti toimiti ka Jaapaniga. Näiteks 9. märtsil 1945 toimus II Maailmasõja rängeim õhurünnak: Tokyo pommitamises hukkus 83 800 inimest, 41 000 sai haavata ja 1 miljon jäi peavarjuta. Purustati 267 000 maja. Juunist augustini 1945 sooritasid ameeriklased 58-le Jaapani linnale 60 õhurünnakut ning Toyama, Nazamu ja Fukui linnad tehti maatasa. Ameeriklasi ei huvitanud mitte sõjalise, vaid majandusliku kahju tekitamine. Sajad tuhanded (täpset arvu pole võimalik kindlaks teha) hukkusid Hiroshima ja Nagasaki tuumapommirünnakutes.

Kas tsiviilelanike tapmine on ainult sakslastele sõjakuritegu? Kõiges on süüdi ainult sakslased? Nürnbergi tribunali põhikirja 6. artikli järgi on sõjakuriteod ,okupeeritud territooriumite tsiviilelanike mõrvad, halb kohtlemine ja sunnitööle küüditamine, sõjavangide või merel kinnivõetud isikute mõrvad või halb kohtlemine, pantvangide hukkamine, riikliku või eraomandi riisumine, linnade või külade põhjendamatu rüüstamine või hävitamine, mida sõjalised vajadused ei õigusta. Kas poleks pidanud Nürnbergi süüpingis istuma ka Stalin, Roosevelt ja Churchill? Esimeses Maailmasõjas korraldasid sakslased 500, Inglise eribrigaadid aga koguni 768 gaasirünnakut. Kuid koolis räägitakse ainult sakslastest.

Väänatud ajalugu pole ajalugu.

Kui astuda paar sammu tagasi ja vaadata seda kõike suures plaanis siis tundub, et kahest ilmasõjast võitsid kõige rohkem juudid, kes said endale oma riigi ja USA, kelle kullafond suurenes 1913. aastast kuni II maailmasõja lõpuni 9 korda (!), ning kes muutus maailma võimsama majandusega riigiks.

II maailmasõda

1. “Der Weg zum Frieden.“ lk. 39-42.
2. Solovjov, O. F. “Vabamüürlus 20. sajandi maailma poliitikas.“ Moskva, 1998, lk.254.
3. Kofler, J. A. „Die falsche Rolle mit Deutschland. Saksamaa vääriti tõlgendatud roll ajaloo näitelaval.“ Tallinn, 1999, lk. 44 3. Zinovjev, Grigori. “Sotšinenija.“ 1925.
4. “Opositsiooni bülletään.“ 7 kd. lk. 14.
5. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 184.
6. ibid. lk. 158.
7. ibid. lk. 162.
8. Suvorov, Viktor. “Jäälõhkuja.“ lk. 31.
9. ibid. lk. 163.
10. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 159.
11. ibid. lk. 158.
12. ibid. lk. 161.
13. ibid. lk. 166/170.
14. Müller-Hillebrand, B. “Das Heer, 1933-1945.“ 1. kd., lk.161.
15. Ilmjärv, M. “Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934- 1940.“ Tallinn, 1993, lk. 64-66.
16. Brežnev, Leonid I. “Malaja žemlja.“ Moskva, 1978, lk. 16.
17. Hitler, Adolf. “Mein Kampf.“ 26. XIV. ptk.
18. Suvorov, Viktor. “M-Päev.“ lk. 115-116.
19. Padfeld, Peter. “Hess. The Fürer`s Disciple.“ Pinn, Voldemar. “Tundmatu Teine maailmasõda. Miks tapeti Hitleri asetäitja Rudolf Hess.“ 20. Ilves, Guido. “Sündmused, mis vapustasid maailma.“ lk. 174. 21. Vinogradov, Aleksei. “20. sajandi salajased lahingud.“ lk. 117.

 

 

nsblogi.com