Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Pangad, korporatsioonid ja riigijuhid ehk Eestist kaduvad miljardid
18/02/2014

Pangad, korporatsioonid ja riigijuhid ehk Eestist kaduvad miljardid

 

Peavoolumeedia on kuni viimase ajani aastaid žongleerinud valitsuse poolt korrutatud faktidega Eesti majandusnäitajate paranemisest. Välisinvestoreid on koheldud kui prestiižseid filantroope ja šikke välispankureid kui eduka Eesti nurgakive. Ometi rügab kohalik palgatööline või väikeettevõtja rasket tööd aga toime tuleb vaid vaevu, tihti kopsaka laenukoormaga või maksudest kõrvale hiilides. Alternatiivina ta lahkub Eestist.

 

Välisfirmad makse ei maksa

 

kasum

Viga ei peagi tikutulega otsima. Kehtiv tulumaksuseadus võimaldab seaduslikult siin tegutsevatel tütarettevõtetel laenata teenitud kasum maksuvabalt välismaal asuvatele emafirmadele. Seda võimalust ka kasutatakse, ja palju. Ametlikult tuleb laen tagasi maksta, kuid millal, pole seaduses täpsustatud. Seni pole ükski ettevõte laenu tagasi maksnud. Valitsus kui ka Maksu- ja Tolliamet ei pea tulude kadumist maksuauguks vaid loomulikuks rahade vooluks.

 

Eesti sajast suurimast ettevõttest 46 on välismaise päritoluga kuid kasumist moodustavad koguni 64%, Eesti ettevõtete osa top 100 kasumist on vaid 15%. Enamik välismaistest suurettevõtetest on „laenamist“ võimaldavad tütarettevõtted, mis arenenud kapitaliturgudega riikides on pigem erand (E24. veebruar 2014.a) Miks küll?

 

Maksuamet oletab, et riigist haihtuv summa jääb aastas 6,6-11 miljoni euro vahele. Investeerimispanga Gild 2010. a koostatud Eesti ettevõtluse aruandes hinnatakse summat  suurusjärgus 160 miljonit eurot aastas. Tegelikku vastust ei tea täpselt ilmselt keegi, osalt seetõttu, et seda ei tahetagi teada. Summa ei oleks rõõmus avastus siin üle tosina aasta süsteemi juurutanud võimuseltskonnale.

 

Maksuameti 2011. a kampaania Maksmata Maksud Jätavad Jälje“, deklareerib, et „puudu oleva“ maksutuluga saaks luua sadu mängufilme ja lasteaedu. Kampaania ei olnud suunatud välisinvestoritele, vaid toimetuleku piiril töötavatele Eesti väikeettevõtjatele. Rahahädas riik leiab kõikvõimalikke  lahendusi, et Eesti inimestelt liigsed mündid kätte saada, kuid pigistab silma kinni kõige ilmselgema ja õõvastavama maksuaugu ees.

 

Välismaale kaduva oletatava 160+ miljoniga saaks üleval pidada kogu kultuuriministeeriumi (2014. a 170 milj €). Sama summa kataks kõik kõrgharidusele ja õppetoetustele eraldatud vahendid (2014. a 159 milj €). Kui väljaviidav summa oleks maksustatud kas või tavalise tulumaksuga suurusjärgus 21% teeniks Eesti riik ligi 34 miljonit eurot aastas rohkem. Selliste vahenditega võiks pidada üleval teist valitsust, mille eelarve on 2014. a 31 miljonit eurot.

 

Kommertspankade üüratu võim ja kümnis

 

Eesti Panga statistika kohaselt on pangad alates kehtiva maksusüsteemi juurutamisest 2000. a kuni praeguseni teeninud 2,6 miljardit eurot maksustamata tulu, makstes keskmiselt tulumaksu vaid 2.3%. Kurbasid fakte on veel: 2014. a jaanuari Äripäev kirjutab kuidas Eestis tegutsevad pangad on kasumlikkuses EL-is suisa esimesel kohal: 2012. a moodustas siinsete pankade puhaskasum 14,2% omavarast, skandinaavlased lubasid endi pankadel teenida poole vähem. Kui Eesti maksuametini välispankade tulu ei jõua, siis Rootsis tasuvad meil populaarsed krediidiasutused, Swedbank ja SEB tulumaksu kohusetundlikult, suurusjärgus 24% iga aasta.

 

Igalt makselt, kaubalt, teenuselt, loodusvaralt, töötunnilt, pensionifondilt, maalapilt ja pangalaenult võtab otseselt või kaudselt lõivu välismaa, eelkõige Rootsi kommertspank. Juba teenustasudest teenivad pangad miljoneid. Välispankades hoiab riigihanketa oma vara ka Eesti riik, nagu selgus hiljutisest TÜ magistritööst majandusteadlase Andro Roosi juhendamisel TTV vahendusel. Riigi jaoks maksab pangaülekanne välispangas 6 senti. Eesti Panga enda arvelduskeskus võimaldab ülekandeid teha 3 sendi eest, kuid seda võimalust ei kasutata. Märkimisväärne on, et välismaiste krediidiasutuste serverid sisaldavad infot kogu Eesti, sealhulgas riigi rahade, liikumistest.

 

Pankade monopol kapitali üle pole kehtiva süsteemi ainus nõrk koht. Suurpangad omavad ideoloogilise autoriteedi rolli Eesti majandusküsimustes ning on pühitsetud meedia poolt majandustrendide kompassiks. Swedpanga 2012. a aastaaruandes seisab:

 

„Swedbank tegi kogu aasta jooksul tihedat koostööd valitsuse, keskpanga ja kapitaliturgudega, et edendada finantsstabiilsust ja suurendada usaldust.“

Mainitud eesmärgid on täidetud, raha liigub stabiilselt välja ning riik, rahvas ja meedia usaldab toimuvat.

 

Maksmata maksud jätavad jälje

 

Nagu mainitud, on välismaa korporatsioonid osanud oma tegevuse nii korraldada, et Eestis nad tulumaksu sisuliselt ei maksa. Kohalikud ettevõtjad tasuvad pigem dividendide eest tulumaksu, sest nende eluliste huvide keskus on Eestis ning dividendid on maksustatud madalamalt kui palgatulu. Seega kehtib Eestis sisuliselt astmeline tulumaks, kus kõige vähem maksavad makse jõukaimad välismaalased ja enim kõige vaesemad – palgatöölised.

 

Poliituuringute keskuse Praxis 2010. a kehtivat maksusüsteemi puudutava uuringu aruandes öeldakse:

„Maksureformi… aluseks oligi lootus, et efektiivse maksukoormuse vähendamisest ettevõtetele jäänud täiendav kasumi osa reinvesteeritakse, mis koos võimaliku välisinvesteeringute juurdevooluga loob head eeldused tööhõive suurendamiseks“.

 

Kas pole ilmne, et kuna välisomanikel on võimalus tulumaksu mitte maksta, siis on nad huvitatud siia investeerima ainult niipalju, et kohalikku kapitali maksimaalselt välja viia. Seetõttu tasustatakse siinset töötajat võimalikult vähe ja tagasi investeeritakse vaid sellesse, mis n-ö „kasumikaevanduse“ töökorras hoiab. Vaadates ainuüksi pankade poole, ei näi investeeringutena ei sularahaautomaatide ja kontorite likvideerimine ega ka pidev teenustasude tõus.

 

Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane ütleb 2013. a märtsi Postimehes:

„Süsteem soodustab seda, et sa paned hirmsa raha masinatesse ja rajatistesse, kus töötaks inimesed, kellel oleks väga madal palk.“

 

Praeguses olukorras konkureerib kohalik ettevõtja väliskorporatsioonide ja nende agressiivsete kauplemistavadega. Kõrgelt maksustatud palgatööline teeb välisfirmade kasuks robotlikku ja madalapalgalist tööd ja loob väärtusi, mis kodumaale tagasi ei jõua. Eestlase töö on sisuliselt välisinvestorile kandikul ette kanda oma aeg ja tervis. Rahaga ühes suunas liigub välja ka kohalik kvaliteettööjõud. Võib arvata, et praegune nõiamaja on siiski võimeline vaaruma kanajalgadel kuni ajutised rahavood, eurotoetused ja saastekvoodid lõppevad.

 

Mis toimub lookas maksusüsteemi autorite peades?

 

Rahandusminister Jürgen Ligi arvates on peamised nõuded maksudele stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus. Ta ei täpsusta, et need kriteeriumid pole mõeldud Eestlastele, vaid eelkõige siit tulu teenivatele välisfirmadele. Kas Hr. Ligi jätab hommikuti tööle minnes oma koduukse lukustamata, et korterivaras pääseks tema seifi kallale stabiilselt, lihtsalt ja läbipaistvalt? Võib küsida: kui kapitalil pole rahvust, pole seifil vaja ka lukku? Võtab see kellel pikemad näpud.

 

Maksuameti endine peadirektor Enriko Aav kirjutab 2011. a juuni Postimehes:

 

„Tuleb tõdeda, et praegune maailmamajanduse korraldus on loonud võimsa edumaa suurtele korporatsioonidele ja pärsib võimalusi ehitada keskmisele ja väikeettevõtlusele rajanevat elujõulist, paindlikku ja dünaamilist majandust. See on objektiivne paratamatus ja Eestil tuleb õppida selles olukorras toime tulema.“

 

Sisuliselt ütleb Hr. Aav, et oleme teid korporatsioonidele maha müünud, teie peate selle eest raske töö ja rasvaste maksudega tasuma ning aitab ainult hoo juurde andmine.

 

Müstilise küsimärgina jääb õhku rippuma küsimus, kas poliitikud ja ametnikud tõepoolest usuvad kogu kummalise mängu juures, et teevad Eesti rahvale head? Olenemata vastusest on selge, et liidrid, kes peavad üleval jätkusuutmatut, ikkest kaldus süsteemi on kas ideoloogiast pimestunud, vastutustundetud oma rahva ees või ära ostetud. Võimalik, et kõik korraga.

 

Ürg- ja koriluskogukondades pidid juhid olema grupi kõige arukamad ja selgema maailmapildiga inimesed. Mis tahes põhjusel omade vastu tegutsevaid juhte ei saadud endile lubada, sest vastasel oleksid kogukonnad välja surnud. Tänapäeval saab aga kummi raha, suhtekorralduse ja meedia abil pikaks venitada, kuid kibedaid vilju peab oma rahvas maitsma siiski.

 

Saame ise hakkama

 

Eestis on praeguseks välja ehitatud toimivad infrastruktuurid, kommunikatsioonisüsteemid, veevärk ja transpordivõrk. Meil ei ole vaja olla atraktiivne sihtpunkt välismaistele suurtööstustele, mille toodete loomises me pole oodatud osalema. Meil puudub vajadus olla madalapalgaline hammasratas suures Babüloni masinas, investoritele, kes käsitlevad meid ja meie maad kui ressurssi, mille abil oma kontoarvel digitaalset numbrit suurendada. Meil ei ole vaja investorile soodsat kliimat, vaid puhast kliimat. Roy Strider kõneles 2013. a Kogukondliku Poliitika Konverentsil:

 

„Kõige rohkem on puudu tänapäeval puhtast õhust, puhtast toidust, puhtast keskkonnast, puhtast loodusest, mis tekitab puhtama tervise, puhtama mõtlemise, puhtamad inimestevahelised suhted“.

 

Miks ei võiks Eestis olla riigi poolt toetatud laenuühistu, kus suunataks kapitali kohalikku majandusse tagasi? Miks ei võiks riik käibele tuua alternatiivse valuuta, mis soodustaks kohalikku tarbimist? Mis takistab paigutamast maksimaalseid vahendeid ökopõllumajandusse, jagada vähese hinnaga omavahel omalt maalt kaevandatud elektrienergiat või arendada kesksõlmest sõltumatute energiatehnoloogiate kasutuselevõttu? Mis on see, millega eestlane ise hakkama ei saa?

 

Meil ei ole vaja nüristavaid muttertöökohti, kust väsinuna televiisori ette langeda, et sealt teada saada, millist sümpaatset vuntsi tulevastel valimistel valida tuleb. Puudu on keskkonnast, kus meie põhitegevus – töö – valmistaks meile rõõmu ning tasust, mis oleks selle töö eest vääriline. Alustuseks on vaja selge pilguga juhte, kes oskavad seista sirge seljaga trooni kõrval, palaganita, kahjulike ideoloogiateta, kirjude kikilipsudeta ja oma rahva poolel.

 

 

Edasi lugemiseks – noppeid ajakirjanduses ilmunud välisettevõtete kasumi välja viimisest Eestis:

 

Aastal 2010. a viis Neste Eesti riigist välja €42,1 miljonit,  aasta varem €37,4  miljonit, maksmata siin mittemingisugust tulumaksu (EPL, 19. oktoober 2012)

 

Norma on emafirmale Autoliv 2008. a alguseks laenanud €29,6 miljonit. (EE, 10. juuli 2008)

 

G4S Balticu laen emaettevõttele moodustas 2010. a lõpus €64,1 miljonit. (Ärileht.ee, 28. juuli 2011)

 

Viimistlusvahendite tootja Henkel Makroflex oli 2010 a. lõpu seisuga laenanud emafirmale €115.3 miljonit (Äripäev, 23.jaanuar.2012)

 

Tele2 Eestil oli 2009. a lõpus €211 maksustamata kasumit. (EE, 04. november 2010)

 

2008. a lõpus viis Stockmann Eestist välja €15 miljonit (Ärileht.ee,  08. juuli 2009)

 

Swedbank viib makse maksmata Eestist 2011. a välja €240 miljonit. (Err.ee, 30. jaanuar.2012)

 

Välismaa konsernid võtavad üha enam kasumi välja laenuna (E24.ee, 29.01.2014)

 

Pool Eestis tegutsevastest ettevõtetest on välisomanduses (E24.ee 12 jaanuar. 2014)
Andres Raid: Eesti Energia ärid Utah‘s – 100 miljonit kõrbes? (delfi.ee 17 veebruar. 2014)

 

Ajaloo suurim raha väljavool: Swedbankist viidi aastaga välja üle 750 miljoni euro (äripäev 30.jaaanuar. 2012

 

See artikkel ilmus 13. veebruar. 2014 Delfi Rahva Hääles nime all “Eestis juba kehtib astmeline tulumaks: kõige vähem maksavad rikkad välismaalased, kõige rohkem palgatöölised.”

 

See siin on täisversioon.

 

Joonas Sulg

Foto: delfi.ee

 

sulg.eu

 

 

Aitäh, et Lugesid! .
Share on Facebook0Tweet about this on TwitterShare on Google+7Share on Tumblr0Share on LinkedIn1Share on Reddit0Email this to someone