Ühiskonna arengu eelduseks on täisväärtusliku inimese, kodaniku ja sellele vastava elukorralduse kujundamine.  Erinevalt putukatest või loomadest ei sünni aga kohe täisväärtuslik ühiskonnaliige vaid selleks saamiseks peab teatava ajaperioodi jooksul valmistuma ja ümbritsevad olud peavad seda võimaldama. Meie ühiskonnas on aga uuest põlvkonnast kujundatud seksi kõrvalprodukt, mis paistab olevat riigile ebamugav kuluartikkel.

Et võim saaks ennast paremini realiseerida, tuleb vanemate roll lapse kasvatamisel viia miinimumini. Parim lahendus selleks on lõhkuda traditsiooniline peremudel (vanavanemad, vanemad, lapsed) ning veelgi tõhusam, kui perekonda saab asendama Töö. Selline stereotüüp arenes seoses marksismi levikuga, on jõudnud läbi industrialiseerimise tänapäeva ning kinnistunud meie haridus- ja kultuuriruumi süvakihtidesse nii, et ei pane nagu tähelegi…..  Lähemal vaatlemisel aga selgub, et eestlase poolt varem nii vihatud parteipartorgia on vallutanud meie ministeeriumid, valitsusasutused, meedia, immutades läbi ka hariduse ja kultuuri.

Tööd tegev inimene on läbi maksukoormuse ja seaduskuulekuse stereotüübi kinnistumise muutunud võimu rakendamise objektiks.  Seega ei saa mingist demokraatlikust riigist juttugi olla. Seda enam, kui Euroopa mõistes teeme me tööd 20 päeva nädalas kuid palka saame vaid viie eest. Nii tõstatub omakorda küsimus, kelle huvides me ülejäänud 15 päeva töötame…?

Lähtuvalt eelnevast ongi traditsiooniline perekonnamudel kujunenud selliseks, kus vanavanemate jaoks on vanadekodud, laste jaoks on laste(päeva)kodud või lasteaiad (siinkohal leiate koonduslaagritega rida paralleele) ning sellises olukorras ei saagi formeeruda loodusega kooskõlas eksisteerivat isiksust ja ühiskonda, seega Sirbi ja Vasara mentaliteet meie ühiskonnas jätkub. Kui aga traditsiooniline peremudel lakkab olemast uue põlvkonna suunanäitaja, kasvab ühiskonna sotsiaalne julgeolekurisk, sest puuduliku perekondliku ning ühiskondliku kasvatuse- ja seega pooliku sotsiaalse seostamisvõimega kodanike hulk kasvab. Sellega kaasnevalt levib ka arusaamine, et perekonda pole järeltuleva põlvkonna kasvatamiseks üldse tarvis. Aegamisi kandub see minnalaskmine nakkusena üle kogu ühiskonna: haridusse, majandusse, meditsiini, kultuuri jne.

Üksikvanematel ja ülekanduvalt ka nende lastel jääb aina vähem võimalusi eneseharimiseks ja tulemusena on ühiskonna arengupotentsiaal võimeline ennast realiseerima põhiliselt  allakäigu suunal, sest arengute ühisosa suudetakse leida vaid võimalikult madalal intellektuaalsel tasandil, mida enamus ka imetlusväärse järjekindlusega heaks kiidab (vt.  – http://www.youtube.com/watch?v=QcE5aDTszrY&feature=youtu.be ).

Selliselt toimivas ühiskonnas muutub väga tähtsaks stabiilsuse rõhutamine mis aitab tasalülitada muutumisvajadust. Seejärel saab edukalt müüa illusiooni „uhke Eesti üle”, „viie rikka hulka”, „teadmistepõhine riik”, „talendid koju” jne. Seda miks need tiigrid hiiri ei püüa ei vaja aga üldse selgitamist.   Seega pole vaja olla selgeltnägija, et mõista: suurima nimetajana meie ühisteadvuses särab jätkuvalt Sirbi ja Vasara kirgas kuvand edasi.

Kuna perekond ei ole ammu enam võimeline tegelema riigile vajalike kitsalt spetsiifiliste, erialaste ja pidevalt uuenevate õppeainete õpetamisega, siis just see on määranud kooli rolli ühiskonnas. Inimese arenemisvõimekus sõltub aga inimese tegutsemisvõimest, sest inimene õpib mõistust rakendama eelkõige läbi käelise tegevuse. Kui seda ei toimu, kustuvad arusaamad põhjuse- tagajärje seostest.  Siinjuures on kohane näide hiirtest, kes saavad ruttu selgeks selle, et lõksu peale paigaldatud juustu söömine võib tervisele kahjulikuks osutuda.

Analoogsete sotsiaaltehnoloogiliste meetodite kaudu seatakse paika inimese isikliku kujutlusvõime, tegevusvõime ja tegevuskultuuri piirid. Meie allakäik saab alguse teostusvõime piiramisest ja see omakorda koolist. Näitena, meie koolides piiratakse inimese liikumisvõimet nii istuva tunnipidamisviisi,-  kui muu koolikorraldusega ja seda järjepidevat tegevust koolides ja sealt edasi juba muudes eluvaldkondades, mida võib tinglikult nimetada kooletamiseks. Ega ilmaasjata ei ole „kool” ja „koolnu” meie keeleruumis ühe ja sama tüvega.  Sellise „õppe” läbinu mõtlemismudelit on  juba lihtsam kinnistada dogmaatiliste tõdede külge, mis viib omakorda  põhjustagajärjeliste seoste taju puudumiseni. Selle puudumine ei võimalda meil eristada põjuseid ja tagajärgi ning muudab võimalikuks võimu teostamise vaid läbi hierarhia. See aga programmeerib ühiskonnas domineeriva psüühika tüübi.  Psühholoogias teatakse selliselt inimtüüpi ovoś- (овош) nime all.

Teades aga et sõnad  „kooli” ja „koolema” omavad sama semiootilist alust, on täpsem öelda: nii kooletavadki meie kooletamisasutused uut põlvkonda, asendades järjekindlalt looduslik geneetilistest lätetest pärineva eluvormi ehk perekonna olemuslikud põhitõed ja väärtused süsteemile vajalike eksistentsipõhimõtetega.  See kõik peab kinnistuma „kultuuris”, et teda enam kahtluse alla ei seataks. Protsessi jäkusuutlikkust koordineerivad kirikupõetajad, mis läbi googel-tõlke annab nii vene, saksa kui inglise keeles vasteks minister.  Kui aga ministrit jumalasualasena tõlgendada, annab see meie ühiskonnas toimuva tõlgendamiseks palju selgemad piirid.

Seega me tapame  järeltulevat põlvkonda aeglaselt aga kindlalt.  Tulemus on, et tänaseks sünnib  kümnest lapsest üheksa teatavate kõrvalekalletega normist. Seejärel minnakse kooli, kus tervislik seisund halveneb veelgi  ja kooli lõpetades on vaid üksikud, kelle füüsiline ja vaimne tervis vastaks tingimusele normaalne. Kõige selle korraldamise eest vastutavad haridusministeeriumid,  teaduste akadeemiad, ülikoolid ja massimeedia. Missugune neist ministeeriumitest või muudest nimetatud asutustest võtaks nüüd vastata küsimusele, kes meie viie rikkama hulka jõudmisel seda riiki kaitsma ja tööd tegema hakkab kui juba praegu 60% kaitseväe ealistest on sõjaväekõlbmatud…??? (vt http://www.reporter.ee/2010/04/11/kuperjanovi-pataljonis-arutleti-noorte-tervisest/ )

Kui inimene on haige, siis ei suuda ta ühiskonna kui supersüsteemi arenguks vajalikku professionaalsuse taset saavutada.  Kui teatav osa ühiskonnast ei ole võimeline saavutama vajalikku professionaalsuse taset, siis süsteem hukkub, sest osa süsteemist on arengutest välja lülitatud või ei võta sellest muudel põhjustel osa. Sellise ühiskonnagrupi maailmapilt on jaotatud erinevate suundumuste vahel, olgu selleks siis kas sport, kultuur, supermarketites šoppamine, bemmiklubisse või erakonda kuulumine – kõiki neid saab kokkuvõtvalt nimetada sektantluseks.

Järelduvalt ei ole võimutasand  ja ühiskond suutnud hoida/saavutada põlvkondade jätkusuutlikkust võimaldavat professionaalsuse taset ja olukord on terve talupoja mõistuse haardeulatusest väljumas.

Selline supersüsteem on jätkusuutmatu, kuna tema lapsed kaotavad niinimetatud ühiskonnaga kohandumisõppe käigus enda vaimse ja füüsilise tervise ja see kinnistub tahes-tahtmata ka kultuuris. Teistpidi tähendab see aga valitsejatele võimu saavutamist, sest mida rohkem on haigeid inimesi, seda rohkem seotakse inimene süsteemi külge. Mida suurem on abivajajate hulk, seda suurem saab olema võimu roll ühiskonnas. Seda suurem on haiglate ning muude tugistruktuuride personali tööhõive, ravimitest ja maksudest saadav tulu ja seda madalam on inimeste ühiskondlik aktiivsus. Seega on inimese haigeks olemisest kujundatud nii otsese kui kaudse tulu allikas ja vaimselt ning füüsiliselt terve inimene on riigile ja võimule ebamugav ning ebatulus kontingent.

Et selline Sirbi ja Vasara mentaliteet veel paremini kinnistuks, luuakse olukord, kus arenguliselt seiskunud psüühikaga kodanikele luuakse eeldused juhtpositsioonile asumiseks ja nende valimisplakatite suurus on võrdeline aastatepikku esitatud valede suurusega. Seega muid võimalusi olukorra muutmiseks kui kodanikeühiskonna areng ei ole.  See omakorda eeldab aga vastava informatiivse tausta loomist, mis jällegi ei ole võimu huvides. Kui aga seesama võim määrab õppesuundade ja hariduse sisu ning see süsteem ei ole võimeline tagama ühiskonna jätkusuutlikkust, siis teistmoodi kui kuritegelikuks seda võimu nimetada ei saa.

Muid võimalusi kui kondanikeinitsiatiiv meie haridussüsteemi ning kultuuri muutmiseks ja üleminekuks metodoloogilise õppele samuti ei ole.

Metodoloogiline õpe tähendaks antud olukorras õpikultuuri loomist, mis varustaks inimese iseseisva õppimisvõimega.  Paraku täna töötavad meie ülikoolid globaalsete probleemide fragmentide lihvimise kallal, mitte kohalike probleemide lahendamisega, mille lahendamisesk oleks vaja tervikpilt luua. Meil on kohalikku arengut tagavad teadustööd muutunud ebatähtsaks ja tulemusena ei ole  haridus- ning teadussüsteem võimeline ühiskonnamuutustega toimetulekut tagama. Seega täidab haridus- ja teadustegevus praegu ususektide funktsiooni ja kirikuõpetaja rolli ühiskonnas.

Veelgi enam. Meie haridus- ja teadustegevus on programmeeritud vegeteerima nõnda, et ühiskonna arenguks vajalike lahenduste väljatöötamisest on kujundatud kuluartikkel. Selliselt distantseeritakse haridusasutused eos kohalikust arendustegevusest ja see on juba praegu täiesti nähtav meie kultuuri kandvates süsteemides ja üldistes suundumustes!

Kui aga teadus- ja arendustegevus kohalikke probleeme lahendada ei suuda, on selleks kaks põhjust: kas teadustegevus tegeleb vaid võimule oodi laulmisega ja on struktuurilt juba niivõrd laostunud, et ei ole võimeline ühiskonna olukorrale reageerima või tegeleb ta välisriiklike probleemidega. Need mõlemad teed viivad aga siseriiklikes huvides toimiva teadmuspotentsiaali mitterakendumiseni.
Edasi võib vaid oletada, mis saab niimoodi meie riigist ja ühiskonnast ja millist mõju selliselt jätkuv areng keele, kultuuri ja terve mõistuse säilimisele avaldab.

 

Einar Eiland

 

– eesti.ca