Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


KES OLID TEGELIKULT SÜÜDI TEISE MAAILMASÕJA VALLAPÄÄSTMISES?
02/01/2014

KES OLID TEGELIKULT SÜÜDI TEISE MAAILMASÕJA VALLAPÄÄSTMISES?

Gallia väepealik Brennus on öelnud: “Häda võidetuile!”. Võitjad kirjutavad ajaloo ja nii ongi meile tuntud ajaloovariandis maailmasõja vallapäästja Adolf Hitler, kellel olevat olnud ka plaan vallutada kogu maailm. Kuidas olid aga asjad tegelikult ja kellele kuulub sõjasüütaja “au”?

 

Vaatame nüüd asju lähemalt. Esimese maailmasõja lõppemise järel pandi kogu süü Saksamaale ja koostati liitlaste survel rahuleping, eriti agar oli siin Prantsusmaa, Versailles’ lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku.Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad.

Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reichswehri sõdurit, mille relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelama üldise sõjaväekohustuse. Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes – Reischsmarine – võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine. Selline rahuleping oli Saksamaale alandav ja hävitav, võitjatel peab olema niipalju suuremeelsust, et selliseid tingimusi mitte peale suruda. Versailles’ rahulepingu kohta ütles hiljem USA president Herbert Hoover: „Versailles’ kägistati õiglus ja õigusmõistmisest sai ebaõiglus.“ Ka USA senat lükkas 1919.aastal rahulepingu tagasi ja ei ratifitseerinud seda. Isegi türklaste isa Mustafa Kemal Atatürk ütles lausa prohvetlikult, et see on vaid ajutine rahuleping 20. aastaks.

Rahulepingu tulemuseks võib lugeda ka Hitleri võimulepääsu. 1933. aastal sai Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei valimistel 17,3 miljonit häält ja võitis 230 saadikukohta, saades Riigipäeva suurimaks parteiks. 1933. aastal soovitas osa ministreid president Paul von Hindenburgil pakkuda kantsleri koht Hitlerile ja põhiseaduslikul teel tuli võimule Adolf Hitler. Valimiste päev kuulutati “Ärganud rahva päevaks”. Kuid kas polnud saksa natsionaalsotsialism mitte niivõrd Esimese maailmasõja näol maailma tabanud õnnetuse põhjus, kuivõrd just Versailles’ rahulepingu tagajärg?

Millises olukorras oli Saksamaa 1933.aastal?

Valitses tohutu tööpuudus, riiki vaevas inflatsioon ja oli puudus pea kõigest. “Siitpeale toimus Saksamaal üks tähelepanuväärsemaid majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi revolutsioone, mida üks mees on suutnud kunagi korda saata.Kolme aastaga saavutati majanduslik õitseng. Kaotades piirangud tööjõu vabale liikumisele erialade ja töökohtade vahel, vähenes töötute arv ühe aastaga üle kuue korra. Miljonid inimesed leidsid töö kiirteede, autobahne võrgu ehitamisel.”(Kool.ee)  Eriti tähelepanuväärne oli aga A.Hitleri rahanduspoliitika. Jüri Lina kirjutab: “Hitleri kulla-, laenu- ja intressipoliitika tähendas ränka hoopi Euroopa majandussüsteemile. Inglise börsi isandad, kes kõik juhtusid olema vabamüürlased, aimasid ohtu oma taotlustele otsustada nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise kaubanduse üle. Nad nõudsid, et Saksamaa taastaks intressiorjuse või muidu ta hävitatakse sõjaga. Londoni ja Berliini salajased läbirääkimised venisid mitu aastat. Augustis 1933 ähvardas Sionistliku Maailmaorganisatsiooni president Samuel Untermayer Saksamaa purustada, kui tolle majanduspoliitika peaks jätkuma.” Samuti kuulutasid juudid Saksamaale 1933. aastal kaubandussõja.

 

Adolf Hitleri üks lubadus rahvale ja parteile oli taastada Saksamaa suurus ning ühendada kõik sakslasd ühte riiki! Selle lubaduse (väljaarvatud kokkulepe Poolaga koridori asjus Ida-Preisimaale ja vabalinn Danzingi küsimus) saavutas ta ilma sõda alustamata, julgete ja riskantsete sõjalis-poliitiliste käikudega.Väed viidi Versailles’ rahulepiguga kindlaksmääratud demilitariseeritud tsooni ja see allutati jälle Saksamaa kontrollile, liideti Austria Suur-Saksamaaga. Mitte ükski riik Euroopas ei protestinud. Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega jäi Karpato-Ukraina Ungarile. Poola sai soovitud piiri Ungariga ja vabanes Karpaatides Ukraina survest.Poola võttis küll need kingitused vastu, kuid ei näidanud Saksamaale oodatud tänulikkust ja oli endiselt reserveeritud.

Kõnelustes Poola välisministri Jozef Beckiga võttis Hitler ettepanekud Danzigi ja Poola koridoriküsimustes kokku järgmiselt: „Danzigi tagastamisel korral Saksamaale on Poolale tasuks majanduslike huvide kindlustamine selles piirkonnas, mis tuleb läbi viia suurejooneliselt. Saksamaa saab ühenduse oma Ida-Preisi provintsiga eksterritoriaalseauto- ja raudtee kaudu. Vastutasuna selle eest saab olema Saksamaa-poolne koridori garanteerimine, samuti kogu maaomandi Poolale kuuluvaks tunnistamine. See tähendab lõplikku ja kestvat vastastikust piiride garanteerimist.” See oligi kõik mida Hitler soovis saavutada, mingeid maailmasõja vallapäästmise ega maailmavallutusplaane tal polnud.

 

Tolleaegne Poola valitsus täitis aga kuulekalt juudipankurite ja vabamüürlaste käske. Jüri Lina kirjutab: “Poola vabamüürlasvalitsus hakkas ulatuslikult jälitama oma riigis elavaid sakslasi. Märtsist kuni septembrini 1939 interneerisid Poola võimurid üle 50 000 sakslase. Hulk suri koonduslaagreis. Poola marssal Edward Rudz-Smigli tunnistas suvel 1939: “Poola tahab sõda Saksamaaga.” Poola pööbel tappis oma valitsuse ässitusel tuhandeid sakslasi. 12 857 isikut suudeti tuvastada. (“Die Polischen Greueltaten an den Volkdeutschen in Polen”). Seda kinnitas ka idasaksa ajaloolane Theodor Bierschenk 1954. aastal, toetudes Poola dokumentidele, publisist Otto Heike väitel oli ohvreid vähemalt 15 000. Protestis ainult Saksamaa. Needki dokumendid on säilinud.

 

Vabamüürlased mõistsid, et Saksamaa ei oleks tohtinud nii pikka aega seda olukorda taluma, vaid pidanuks sekkuma. Lõpuks hakkas Hitler tegutsema, et terror ja tapmine lõpetada. Võiks küsida, miks Saksa valitsus nii kaua ootas. Vastus on lihtne. Poola kavatses 700 000 mehega välkrünnakut Berliinile. Varssavis oodati vaid Londoni märguannet. Poolakate sõjaline varustus oli suures osas moodne, ehkki müüt väidab, et Poola käsutuses oli vaid ratsavägi. Enam ei saanud Saksamaa oodata.”

 

Teisel diktaatoril, Stalinil, olid aga küll maailmavallutuslikud kavatsused, Euroopa vallutamiseks oli koostatud üksikasjalik plaan “Groza”. Relvastus, mis oli NSV Liidu käsutuses oli sellele vastav. Toon nüüd mõningad andmed Venemaa ja Saksamaa relvastuse kohta 1939. aastal: tanke oli Venemaal 24.899, Saksamaal  3.195; lennukeid vastavalt 29.000 ja 4.093. Mobilisatsioonijärgselt oli NSVL-u armees 17 miljonit meest, Saksamaal aga vaid 4.288.557 meest.

 

Kuidas sellise relvastuse ja elavjõu valgusel paistavad Hitleri maailmavallutusplaanid? Nüüd sündiski Molotov-Ribbentropi pakt ja Saksamaa ning hiljem Venemaa ühine kallaletung Poolale, mida loetaksegi maailmasõja alguseks. Hilisem Hitleri kallaletung Venemaale oli talle pealesunnitud (seda võib ütelda ka Poola kohta). Saksamaal ei teadnud keegi päeva, millal Punaarmee oma suurrünnakut alustab. Pakutud 6. juuli ja kõik teised päevad on oletuslikud. Kuna Stalin oli oma arvestused sidunud sakslaste dessandi “Seelöwega”, oli see kuupäev määramata.

 

“Et ära hoida Saksamaa hävingut, oli vaja nii kiiresti kui võimalik alustada vasturünnakut. 14. juunil korraldas Hitler viimase nõupidamise “Barbarossa” ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli “Dortmund”. Hitler pidas ka kõne, kus ta ütles, et annab oma saatuse armee kätte ja et bolševikud oma ideoloogiaga kuuluvad hävitamisele. “Stalini Damoklese mõõk ei tohi rippuda Saksamaa kohal. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!”, ütles Hitler. Neid Hitleri kõne lõpus lausutud Goethe sõnu on hiljem palju kordi korratud. Kainelt olukorda hinnates oli neis sõnades sel hetkel kogu ajalooline tegelikkus. Polnud midagi õudsemat kui Stalini hiigelarmee ja sellele järgnev Beria erivägede sõjakäik, mis nägi ette kolmandiku Euroopa rahvaste nii vaimse kui füüsilise hävitamise. Kes tol hetkel, peale sakslaste, oleks olnud võimeline neid Stalini horde peatama? Kas ehk teiselpool La Mance väina olnud inglased oma 12 diviisi ja 1300 lennukiga?

 

21. juuni õhtul liikusid Guderiani tankid piirile. Sõduritele loeti ette Hitleri käskkiri, mis algas sõnadega: “Minu sõdurid! Saabunud on tund, kus Euroopa, Saksamaa ja meie rahva saatus on täielikult teie kätes.” 22. juuni oli pühapäev. Idataevas oli hakanud koitma. Kindralkolonel Heinz Guderian vaatas veelkord kella, see oli viisteist minutit kolm läbi. Ja ta andis käsu – avada kõikidest relvadest ettevalmistav suurtükituli.” (Kool.ee) Kokkuvõtteks võib ütelda, et Teise maailmasõja vallapäästmises olid süüdi vabamüürlased, juudipankurid ja Stalin.

Matti Ilves

Foto:abroadintheyard

 

rahvuslane.blogspot.com

 

 

 

 

Aitäh, et Lugesid! .
Share on Facebook0Tweet about this on TwitterShare on Google+7Share on Tumblr0Share on LinkedIn0Share on Reddit0Email this to someone