Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Nürnbergi protsessi tõed ja valed
03/01/2014

Nürnbergi protsessi tõed ja valed

Kui sõda lõppes, seisis kõige halvem alles ees. Teheranis, Jaltas ja Potsdamis järgnes sõja peamisele agressorile lääneliitlaste üks järelandmine teisele. Sama, mis N. Liit oli võimaldanud enne sõja algust Hitlerile (materiaalne abi, MRP), luues seega talle ühe vägivalla võimaluse teise järel, sama tegid nüüd lääneliitlased Stalinile. Relvastatuna võimsaks ja vägevaks ning tema alatuid tegusid õigustades või hoopis maha vaikides, muudeti enamus Ida-Euroopa riike N. Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni kõigi reeglite järgi algasid suurpuhastused, deporteerimised ja massimõrvad. Poola, mille pärast Inglismaa ja Prantsusmaa olid 1939. aastal Saksamaale sõja kuulutanud ja andnud oma lubaduse Poolat abistada, unustati nüüd täiesti ja jäeti täielikult Stalini valdusse.

 

Nürnbergi sõjatribunali kohtualused

14. novembril 1945 algas Nürn- bergi kohtuprotsess Saksa fašistlike sõjakurjategijate vastu. Protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. a. Selle kohtu- farsi suunaja ja peasüüdistaja oli Nõukogude kindralprokurör Andrei Võšinski. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele ning okupeerinud Balti riigid, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.

Kokku oli kohtu all 21 kaebealust – SS-i juht Kaltenbrunner (Himmler oli teinud enesetapu arreteerimise ajal). Süüaluste pingis olid: Luftwaffe juht Göring; okupeeritud alade haldusjuhid Franck, Rosenberg ja Seyss-Inquart; sunnitöölaagrite ülem Sauckel; opratiivstaabi kindralid Keitel ja Jodl, juudivastaste dekreetide autorid Frick ja Reicher ning Reichi välisminister Ribbentrop. Bormanni üle mõisteti kohut tagaselja. Peale nende olid kohtu all veel viis kollektiivset süüdistatavat – Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioon SS/SD, Gestapo ja Hitleri peastaap. Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.

Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi kohtusüsteemi õigusfilosoofia üle vaidlevad juristid tänapäevani. Teatavasti olid Nürnbergi tribunali kohtunikeks Teise maailmasõja võitjariikide – USA, Nõukogude Liidu ja Suurbritannia – esindajad.

Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks võtsid nad 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, millega hiljem liitus veel 19 riiki. Liitlaste kinnitusel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist. Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal, koosnedes võitjariikide kohtunikest, polnud seetõttu õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Rahvusvaheline kohus on näiteks praegune Haagi Jugoslaavia tribunal, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse huvides oleks Nürnbergis kohtumõistmisse tulnud kaasata ka neutraalsete riikide, nagu Rootsi, Shveitsi jt. riikide esindajad.

Oleks ju vastuvõetamatu, kui Haagi Jugoslaavia tribunalis mõistaksid moslemid ja horvaadid õigust serblaste üle (või vastupidi). Vastuvõetamatu on ka see, et seadusandja kehastub ümber kohtunikuks. Ometi Nürnbergis nii juhtus – mitu juhtivat Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta väljatöötajat nimetati protsessil kohtunikeks või süüdistajateks.

Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus korras natslike sõjakurjategijate karistamine, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Nõukogude Liidu esindajad kinnitasid, et Nürnbergi protsess korraldati selleks, et seadusandlikus korras karistada sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu – Stalin taotles õiglust.

Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari – miks pidi kurjategijaid karistama Stalin, kes ise oli suurem kurjategija ja hävitanud kümneid miljoneid, s.t kordi rohkem inimesi juba ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada. Kummaline on ka see, et Stalin võttis nõuks karistada hitlerlasi, kelle ta ise oli võimule ja neid kuritegudele aidanud.

Ja mis veelgi jahmatama panev – sõjasüüdlaseks sai ka N. Liidu otsene ohver – Soome. Oli meie, eestlaste, õnn, et aastatel 1941-44 ei suudetud Eesti riiki taastada. Pole kahtlust, et siis oleks ka Eesti riik, kui Saksamaa poolel sõdinu, sõjakurjategijana Nürnbergis süüpinki sattunud.

Nürnbergi sõjatribunal mõistis Saksamaa peamised sõjakurjategijad süüdi ka poola rahva hävitamise poliitikas, sealhulgas poola sõjavangide hukkamises, kuigi tegelik hukkamiste toimepanija oli Nürnbergi kohtu ühe kohtumõistja – Nõukogude Liidu karistusorgan NKVD.

Mida taotles sellel protsessil Stalin? Aastaid on kommunistlik propaganda, kõik eksperdid ja ajaloolased ning nende järel miljonid inimesed kinnitanud: “1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata.”

Nürnbergi protsessil tunnistas aga Saksa välisminister Jochim Ribbentrop: “1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile.”

Nõukogude süüdistaja eitas sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud. Ja kohtuotsusesse kirjutati: “1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata. Kellel oli siis õigus ja kes valetas? Tutvume mõnede doumentidega.

Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides “Meenutusi ja mõtisklusi” järgmist:

“Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timošenkoga Kremlisse. /…/ J. Stalin oli kahvatu ja istus laua taga, käes tubakat täistopitud piip. Ta ütles: “Tuleb kiiresti helistada Saksa saatkonda. Saatkonnast vastati, et suursaadik krahv von Schulenburg palub end vastu võtta kiire teate edasiandmiseks. Suursaadiku vastuvõtmine tehti ülesandeks V. Molotovole. /…/ Mõne aja pärast sisenes V. Molotov kiiresti kabinetti lausudes: “Saksa valitsus on kuulutanud meile sõja”. J. Stalin istus vaikides toolil edasi ja jäi sügavalt mõttesse. Tekkis pikk ja rusuv vaikus…” [G. Žukov, lk 248]

Mõni tund pärast Saksamaa saadiku Schulenburgi poolt Saksamaa välisministeeriumi noodi üleandmist (22. juunil 1941) esines Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov kuulutas kogu maailmale, et Saksa valitsus esitas N. Liidule memorandumi ja et see anti üle Molotovile. Enamgi veel. Molotov teatas ka memorandumi sisu:

“Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile.” [Ajaleht “Izvestija”, 24. juuni 1941.]

Kellel oli siis õigus? Kas Ribbentropil ja Žukovil, kes kinnitasid, et Saksmaa kuulutas N. Liidule sõja, või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel, kes otsustasid, et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda, mis oli ka üheks Ribbentropi surma- mõistmise põhjuseks?

Õigus oli muidugi Ribbentropil ja Žukovil. Ametlikult kuulutas Saksamaa N. Liidule sõja. Seda on tunnistanud ka N. Liidu hilisem ajalooteadus, kus kirjutatakse:

“Samas vaimus oli koostatud memurandum, mille Ribbentrop andis üle Nõukogude saadikule Berliinis. Selles kinnitati, et N. Liit püüdis purustada Saksamaad siseriiklikult ja oli iga hetk valmis sooritama tema vastast agressiooni. Nii “ohtlik olukord” olevatki sundinud natside valitsust alustama sõda.” [“Teise Maailmasõja ajalugu”, 4 kd, lk 31.]

Miks siis ikkagi salgasid Nõukogude süüdistajad Nürnbergis maha Saksamaa poolt sõja kuulutamise fakti? Miks nad salgasid, et Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juuni hommikul Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi? Miks sooritasid süüdistajad õigusmõistmises ku- riteo ja määrasid Ribbentropile väljamõeldud süüdistuse?

Asi on selles, et peale “Saksamaa välisministeeriumi noodi Nõukogude valitsusele” andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle veel ka kolm lisadokumenti:

  • Saksamaa siseministri, SS-Reichsführeri ja Saksmaa poliitšefi ettekanne Saksmaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksmaa vastu.”
  • “Saksamaa Välisministeeriumi ettekanne Nõukogude valitsuse propaganda ja poliitagitatsiooni kohta.”
  • “Saksa armee ülemjuhataja ettekanne Saksa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta Saksamaa vastu.”

Saksa Välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber ei Molotov ega Nõukogude valitsus. Nõukogude luure teostas tõepoolest aktiivset, varjatud luure- ja õõnestustegevust Saksamaa ning tema liitlaste vastu. Ka viis Nõukogude valitsus läbi ebatavaliselt intensiivset, varjatud kampaaniat nõukogude elanikonna ja armee ettevalmistamiseks peatselt Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.

Samal ajal koondas Nõukogude juhtkond oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid. Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15.000 lennukit ja 35.000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist vaid Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi ametlikust allikast.

Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides “Meenutusi ja mõtisklusi”, et alates 1939. aasta 1. jaanuarist kuni 22. juunini 1941. aastal sai Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407 miinipildujat. Seega koos tankikahuritega kokku 92 578 suurtükki ja miinipildujat.

Veel kirjutab Žukov, et 1941. aasta märtsis võeti vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak-1, Mig-3, Lagg3, ründelennuki IL-2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe-2, mis kõik N. Liidu läänepiirile koondati. Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.

Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu rongiešelone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega rajanud mitte ühtegi punkrit. Veelgi enam. Stalini käsul hävitati kõik senised kaitserajatised ja demineeriti miiniväljad, sillad ja tunnelid, kuna need olid takistuseks rünnakuks koonduvatele armeedele.

Kuna Saksamaa pretentsioonid olid põhjendatud ja neid oli võimatu ümber lükata, võttis Nõukogude valitsus hiljem käibele formuleeringu Saksamaa reeturlikust (sõda kuulutamata) kallaletungist. Sellega taheti panna rahvast uskuma, nagu polekski Saksamaa kuulutanud N. Liidule sõda ega esitanud ka pretentsioone, mistõttu polnud tal ka põhjust kallale tungida. Seega langes “süütu” N. Liit agressori ohvriks.

Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisminstrilt Ribbentropilt vaid üht – et see tunnistaks: et N. Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad; et N. Liit polnud sõjaks valmis ja et Saksamaa ei kuulutanud N. Liidule sõda ja mingit dokumenti üle ei andnud. Kui Ribbentrop oleks eeluurimisel soostunud Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamatult viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks. Vangikongis tegi ta märkmeid, mis nüüd on avaldatud:

“Nõukogude vägede ülisuur kontsentreerimine Bessaraabias sundis Adolf Hitlerit tugevasti kahtlema sõja jätkamist Inglismaa vastu, sest me ei saanud mitte mingil juhul loobuda meile eluliselt vajalikust Rumeenia naftast. Kui Venemaa oleks siin edasi tunginud, jäänuksime jätkuvas sõjas Stalini meelevalda. Sellised väljavaated pidid loomulikult Hitleris esile kutsuma umbusku Vene poliitika suhtes. Ta rääkis mulle, et vaagib sõjalisi meetmeid, sest ei soovi, et teda üllatataks.”

Sama rääkis eeluurimisel ka kindralfeldmarssal Wilchelm Keitel. Ka tema jäi endale kindlaks. Keitel tunnistas:

 

Wilchelm Keitel

“Nõukogude Liitu rünnati eesmärgiga – ära hoida Saksamaa ründamist Venemaa poolt. Ma kinnitan, et kogu ettevalmistustöö , mis me enne 1941. aasta kevadet tegime, taandus kaitsemeetmetele Punaarmee võimaliku rünnaku eest. Niisiis võib kogu idas peetud sõda nimetada teatud määral ennetavaks. Selge see, et nende meetmete ettevalmistamisel võtsime nõuks kasutada efektiivsemat abinõud – ennetada Nõukogude Venemaa rünnet ja purustada ootamatu löögiga tema relvajõud. 1941. aasta suveks oli mul tekkinud kindel veendumus, et Vene vägede võimas koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi – Ida-Preisimaa ja Ülem-Sileesia. Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks Saksamaa äärmiselt ebasootsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli selle ähvarduse vahetu tagajärg.”[Keiteli 1945. aasta 17. juuni ülekuulamisprotokollist]

 

 

 

A. Jodl

Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles: “Valitses poliitiline arvamus, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena.” [1945. aasta 18. juuli ülekuulamispro- tokollist.] Soovimatus oma tunnistustest lahti öelda, viis mõlemad mehed võllasse.

Mõned Saksa kindralid siiski mõistsid Stalini mängureegleid ja võtsid need omaks. Vene Sõjaajaloo žurnaal [VIZ, 1990. nr. 3] kirjutas: “1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende poolt okupeeritud territooriumidel korda saadetud metsikustel.” Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus ilmus Nürnbergi kohtusaali NKVD laost välja antud mustas ülikonnas, valge särgi ja kikilipsu ning lakknahast kingades. [Vene Sõjaajaloo žurnaal nr. 3. lk 53] Peale selleise tunnistuste andmist pääses Paulus võllasest ja ta viidi tagasi GULAG-i laagrisse.

Peale Nürnbergi protsessi korrutas kommunistlik propaganda, kõik sõjaeksperdid ja ajaloolased-kindralid ning nende järel ka miljonid inimesed, et Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale röövellikult ja ilma sõda kuulutamata. Ja siis loevad needsamad miljonid inimesed marssal Žukovi memuaaridest: “Saksamaa valitsus kuulutas meile sõja.” Žukovi memuaarid anti välja sadades keeltes. Kuid millegi pärast keegi lugejaist ei taipa, et kommunistlike agitaatorite poolt kuulutatud tõde ei lähe ots-otsaga kokku… Ka ei vaevu läänemaailm seda “väikest viga” märkama.

Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.

J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli veel vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.

9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian’is kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimistulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 137el natsi süüalusel 139st purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.

1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.

Nürnbergi protsessil mõisteti kaks kohtualust õigeks, kaheksa erinevateks tähtaegadeks kuni eluks ajaks vangi ning üksteist surma poomise läbi. Viimaste hulka kuulus ka Göring, kes lõpetas elu enne hukkamist enesetapuga. Järgnevatel väiksematel kohtuprotsessidel mõisteti veel 24 kohtualust surma, 35 õigeks ja 114 erinevateks tähtaegadeks vangi. Suur hulk sõjakurjategijaid anti kohtu alla riikides, kus nad olid kuritegusid sooritanud.

Võitjate kuritegusid Nürnbergis ei arutatud

Millist õigust Nürnbergi protsessil rakendati? Protsessil kasutatud õigus oli kirja pandud Hartas, mis koostajate endi kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelist õigust. Hartas nähti ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsuse- vastased kuriteod.

Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese maailmasõja ajal, siis paljude juristide arvates ei olnud vallutussõja alustamine 1939.-1941. a. kehtinud seaduse alusel veel kriminaalkorras karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll Briand-Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav rahvusvaheline õigusnorm puudus.

Samal ajal Nürnbergi kohtus arutusel olnud mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka N. Liit, kes ründas 1939. aastal sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei arutatud.

Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet, et süüdi mõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi.

Nürnbergis jäi kahjuks võitjate poolt toime pandud kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam – N. Liit süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime N. Liidu NKVD. Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.

Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu – alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mille eesmärgiks oli otsene tsiviilisikute hävitamise. Marssal Harrise poolt kavandatud Saksa linnade vaippommitamise käigus hukkus 593.000 tsiviilisikut, 26.000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39.000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900.000 inimest, kelledest 76.000 hiljem surid. USA poolt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid tapsid 140.000 tsiviilisikut.

Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla langenud aladel. Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.

Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat. 1945. aasta jaanuaris alanud paaniline põgenemine tõi inimestele kaasa niisuguseid kannatusi, millele pole kogu sõja jooksul – välja arvatud koonduslaagrid – midagi samavõrdset vastu panna.


Põgenikelaev Wilhem Gustloff

                           

Selle uputanud allveelaeva Š-13 meeskond

 

Kartes läheneva Punaarmee metsikusi, mida see võib teha saksa elanikega, põgenesid Ida-Preisimaa elanikud, mille rahvastik oli tohutult kasva- nud sinna Poolast ja Baltiku- mist põgenenud inimeste arvel, keset karmi talve massiliselt oma kodudest ja suundusid Läänemere ranni- kule, et sealt laevadel Saksa- maale pääseda. Umbes 450 000 põgenikku evakueeriti Pillau sadama kaudu. Ligi 900 000 inimest läks jalgsi mööda 65 km pikkust tammi Danzigi, või üle kinnikülmunud Frisches Haffi laguuni, et jõuda Lääne- mere sadamates ootavatele laevadele. Kuid siin ootasid neid uued ohud. Merel küttisid Saksa põgenikelaevu vene allveelaevad. Ühe suurima põgenikelaeva “Willhelm Gust- loffi”, 8000 põgenikega pardal, uputas torpeedoga vene allveelaev Š-13. See oli suurima ohvritearvuga laevahukk merekatastroofide ajaloos üldse.

 

Richard von Weizäcker

Samal ajal ilmutas Wehrmacht, põgenike päästmist katta püüdes, meeleheitlikku vaprust. Hitleri välisministeeriumi riigi- sekretäri poega, hilisemat Saksmaa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäckerit autasustati neis lahinguis üles näidatud vapruse eest esimese klassi raudristiga.

1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsiooni- tsooni Saksamaal. Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud inimesi teel 250 000, Poolast põgenenuid 1,25 miljonit ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600 000 inimest. 1946. aastaks oli Saksamaa elanikkond ida poolt Elbet kahanenud 17.260.000 inimese võrra.

Peale sõja lõppemist toimunud sakslaste küüditamine, mida tihti sooritati kuritegeliku jõhkrusega, oli Potsdamis 1945. aasta juulis sõlmitud võitjate kokkuleppe kohaselt täiesti seaduslik. Vastavalt konverentsi protokolli artikkel 13 järgi kuulusid Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse jäänud sakslased ümberasustamisele.

Veelgi enam – Potsdamis leppisid liitlased kokku Saksamaa piiride muutmises, andes poole Ida-Preisimaast Poolale, kusjuures teine pool jäi N. Liidule. Peale selle läks Poolale veel Sileesia ja Pommeri. Need piirimuutused, kus Poola pidi loovutama oma idapoolsed alad, nihkus Poola piir sadu kilomeetreid lääne poole. Demograafiliselt tähendas see, et sõjajärgset Poolat asustasid ainult poolakad.

Potsdami konverentsil tehtud kokkulepped mõjutasid Euroopa tulevasi riike tunduvalt rohkem kui Jaltas tehtud otsused. Kiites heaks sakslaste ümberasustamise Ida-Euroopa aladelt, taastati Euroopas suurel määral niisugused etnilised piirid, nagu need olid olnud 9. sajandi alguses Karl Suure keisririigi moodustamise ajal. Sellega lahendati ühe hoobiga “vähemusrahvuste probleemid” ja kindlustati kahele järgnevale põlvkonnale Nõukogude Liidu domineeriv seisund Kesk- ja Ida-Euroopas. Nagu teada, leidsid Jaltas tehtud Suurbritannia ja Ühendriikide järelandmised N. Liidule hiljem lääne poliitikute poolt hukkamõistu kui “reetmine” ja seda eelkõige Poola antikommunistliku pagulusvalitsuse suhtes, kus Stalini nõudmisel läks võim Poolas kommunistliku Lublini komitee kätte.

Ka on hiljem väidetud, et Stalin organiseeris Nürnbergi protsessi selleks, et mõista natside üle kohut nende koonduslaagrite pärast. See jutt on enam kui pensik. Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid ustav leninlane ning Antonov-Ovsejenko, Buhharini, Trotski ja Stalini õpilane. Samal ajal, kui Nürnbergis mõisteti kohut natsidest sõjakurjategijate üle, ei seisnud Punaarmee poolt anastatud aladel olnud natside koonduslaagrid hoopiski mitte jõude. Need liideti GULAG-i süsteemiga ja olid ülerahvastatud, kuid mitte natsikurjategijatega, vaid nõukogude kodanikega, kes olid sõja käigus sattunud Läände. Alles hiljem muudeti need laagrid muuseumideks.

Hämmastav on Nürnbergi protsessi puhul Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääniriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi. Seega reetis end demokraatlikuks nimetav lääs demokraatia peale Jalta ka veel Nürnbergis.

Erinevalt natsionaalsotsialismist, mis peale Teist maailmasõda hukka mõisteti, ei ole kommunismi seni avalikult inimkonna suurimaks paheks tunnistatud. See õilmitseb edasi Kuubas, Põhja-Koreas, Vietnamis jm. Ka on veel tänastes demokraatliku riigikorraga maades suurel hulgal järel neid pahempoolse vaatega tegelasi, kes varem N. Liidu palgal olid. Neid on nii valitsustes kui riigiaparaatides, olles seal alati valvel, et kommunistliku ideoloogia üle ei korraldataks uut Nürnbergi.

Viimasel ajal on Teise maailmasõja sündmuste kohta hakanud vähehaaval levima ka t õ e s t informatsiooni. Paljud lääne sõjaajaloolased näivad aga sellest informatsioonist olevat lausa jahmunud, kuna see kipub pea peale pöörama kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud teesi – Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud sõja vallapäästmiseks relvastuses tohutu ülekaalu teiste maailma riikide üle. See ülekaal olevat aga murtud ühiselt venelaste, inglaste ja ameeriklaste poolt sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust…

… ja tänutäheks anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.

Vaino Kallas

 – kool.ee
Aitäh, et Lugesid! .
Share on Facebook0Tweet about this on TwitterShare on Google+0Share on Tumblr0Share on LinkedIn0Share on Reddit0Email this to someone