Monty Pythoni kuulsas sketšis Nobody expects the Spanish Inquisition piinavad julmad inkvisiitorid armsat memmekest, pakkudes talle kohvi ja sättides ta tugi­tooli istuma. See tundub naljakas, sest me ju teame, et tegelikult olid inkvisiitorid vere­janulised sadistid, kelle hingel lasub sadade tuhandete inimeste piinamine ja hukkamine. Kuid erinevalt rahvalikust aru­saamast on tegelikkus üllataval kombel palju lähemal Monty Pythoni tõlgendusele.

 

Inkvisitsioon kuulub ühes ristisõdadega kristluse ajaloo kõige süngematesse peatükkidesse, mida usulise fanatismi eba­inimlikke taga­järgi meenutades alailma esile tuuakse. Julmad piinamis­vahendid, tule­riidad nõidadele ja teaduslike raamatute põletamine kapuutsiga koletiste poolt kuuluvad lahutamatult läänes levinud ette­kujutuse juurde. Ometigi tugineb see painajalik pilt kahtlastele allikatele. 16. sajandist kuni 19. sajandini valitses Inglismaal ja Põhja-Euroopas anti­katoliiklik meelsus. Inglismaa sõdis Hispaaniaga, kus polnud mõjule pääsenud mitte ükski reformatsiooni suundadest. See oli hea pinnas propagandale ning seda võimalust ei jäetud kasutamata.

Arvukad kirjanikud avaldasid välja­mõeldud lugusid inkvisitsiooni õudustest, millel polnud vähimatki faktilist alust. Näiteks 1564. aastal avaldas Reginaldus Montanus oma kuulsa teose “Hispaania Püha Inkvisitsiooni erinevate salajaste praktikate paljastus”, mis erinevatesse keeltesse tõlgituna levis peagi üle kogu Euroopa. Montanus räägib jutustuse vormis süütu protestandi kohutavast käe­­käigust, kui ta liigub läbi inkvisitsiooni ülekuulamis­aparaadi erinevate astmete ning satub viimaks tule­riidale. Veel 1816. aastal avaldas D. Antonio Puigblanch sarnase teose “Inkvisitsiooni tõeline pale: ajalooline ja filosoofiline ülevaade hirmu­äratavast kohtu­järjest”, millest alles hiljuti tehti kordustrükk.

Sadu aastaid tugines Euroopa ajaloo­kirjutus sellele osaliselt propagandistlikule kirjandusele, mille eesmärk oli eel­kõige hispaanlaste ja katoliku kiriku laimamine, et seeläbi õigustada Hispaania-vastast sõda. Ajaloolastele oleksid tõsi­olud pidanud selginema juba siis, kui hakati rääkima ohvrite arvust. Inkvisitsiooni arvele kirjutatud ohvrite arvu kiir­pilgul kontrollides satub lugeja peagi hämmastusse.

Hilisemas ajaloo­kirjutuses väidetakse hukatuid olevat tuhandetest kuni isegi kolme­saja tuhandeni. Samas on ajaloolastel olnud juba mõnda aega ligi­pääs inkvisitsiooni arhiividele, kus on talletatud põhi­mõtteliselt iga inkvisitsiooni aktiivsel perioodil menetletud juhtum. Inkvisitsiooni fanatism väljendus pea­aegu haiglasliku vajadusena üles tähendada kõik toimingud, millega see institutsioon oli seotud. Niisuguseid kaasuste kirjeldusi on aastatest 1540–1700 ühtekokku 44 071. See arv sisaldab kõiki inkvisitsiooni uuritud juhtumeid.

 

Kardinal, torkige teda pehmete patjadega!

Kõige kohutavamate kirjelduste järgi põletati igas Hispaania pisutki suuremas külas inimesi igal nädalal. Siiski võib inkvisitsiooni kogu dokumenteeritud tegevus­perioodi andmete põhjal öelda, et tsiviil­kohtule anti hukkamiseks üle ainult 826 inimest (inkvisitsioonil endal ei olnud õigust kedagi hukata). Kuna Hispaania inkvisitsioon loodi juba 1478. aastal ning täpset dokumentatsiooni hakati koostama alles 1540. aastal, jääb sellesse vahemikku mõni periood, mille kohta meil täpset teavet pole. Sellesse aega jääb ka kuri­kuulsa munga Tomás de Torquemada enam kui kümme aastat kestnud periood suur­inkvisiitorina, mis oli ilmselt kõige ebameeldivam ja probleemsem ajajärk inkvisitsiooni ajaloos. Arvatakse, et sel perioodil suri ligikaudu 1500 inimest, kuid täit selgust selles pole. Igatahes oli enam kui kahe­saja aasta jooksul surnuid kõige rohkem 2800.

Võrdluseks võib öelda, et ainuüksi Pärtliöö vere­saunas 1572. aastal suri ühe päeva jooksul mitu korda rohkem inimesi kui inkvisitsiooni tõttu kahesaja aasta jooksul. Pealegi hõlmavad paljud inkvisitsiooni arvele pandud hukkamised korduv­kurjategijaid, kellele langetati surma­otsus pärast kolmandat või neljandat kuritegu. Tuleb meenutada sedagi, et surma­nuhtlus oli tollal ja veel pikka aega hiljemgi Euroopas üldiselt levinud. Täna­päevase võrdlus­materjalina võib ära märkida kasvõi Obama valitsuse korraldatud drooni­rünnakud, milles on viimase viie aasta jooksul hukkunud ligikaudu 2500 inimest, enamik neist on süütud tsiviil­isikud.

Kui hukatute arv on aga tugevalt liialdatud, mida siis inkvisiitorid oma vangidega tegid? Inkvisitsiooni reeglid lubasid üksnes sellist piinamist, mis kestis vähem kui viisteist minutit ning mille tulemusel ei jäänud üle­kuulatavale nähtavaid jälgi. Keelatud oli vigastada jäsemeid või tekitada verd voolavaid haavu. Torquemada valitsusajal nendest reeglitest ilmselt siiski loobuti.

Pealegi kasutasid ülekuulajad piinamist väga harva (vaid ligikaudu kahel protsendil juhtudest), kuna seda ei peetud tõhusaks viisiks üle­kuulatavate tegelike motiivide välja selgitamisel. Võrreldes mitte­kiriklike kohtutega, mida taolised reeglid ei piiranud, oli erinevus märgatav.

Päris koomiline on aga see, et teave vangide heast kohtlemisest (võrreldes teiste tolle aja vangidega) levis kogu Hispaanias. Näiteks on teada juhtumeid, kus riigile kuuluvas vanglas olevad vangid osalesid teadlikult jumala­pilkamises, et nad viidaks üle inkvisitsiooni vanglasse.

 

Tooge tugitool!

Populaarses ajaloo­kirjutuses esineb sageli väide, et alles valgustus­aeg lõpetas Euroopas märatsenud inkvisitsiooni poolt ette võetud nõidade jälitamise. Aga millega oli nõidumise puhul tegelikult tegemist? Kesk­aegse nõidumise taga olid mõistagi kiriku enda rituaalid, eest­palved, pühakud ja sakramendi­teoloogia. Enamus “nõidadest” olid üksik­isikud, kes enda arvates sooritasid sama­suguseid pühi talitusi nagu preestrid kirikus. Neid süüdistati nõidumises siis, kui näiteks kellegi eest oli palvetatud ning see oli terveks saanud ning kerkis küsimus, mis oli tervenemise põhjuseks.

Inkvisitsioon tegi vahet teadvustamata “nõidumisel” (ehk valel alusel kiriku autoriteediga esinemisel) ja teadlikul nõidumisel (ehk saatana appi­hüüdmisel). Esimesel puhul kasutati peamise toiminguna pihti ja absolutsiooni. Taolist toimingut nimetati auto-da-fé, mis tähendab “usutegu”, ning neid korraldati Hispaania erinevates kohtades. Oma iseloomult olid need avalikud pihi­talitused, kus eksinuid võeti kiriku rüppe tagasi isegi suurte rühmadena. Anti­katoliiklikus propagandas kujutati neid sündmusi sageli tule­riitadena. Inkvisitsioon järgi esines teadlikku nõidumist tegelikkuses äärmiselt harva.

Aastal 1487 ilmus laia leviku osaliseks saanud teos “Nõiavasar” (Malleus Maleficarum), milles selgitati nõiduse olemust ning anti nõia­protsesside jaoks juhiseid. Kolm aastat pärast kõne­aluse raamatu ilmumist mõistis katoliku kirik selle hukka, seda ei tunnustanud ka inkvisitsioon. Kuna teos oli väga populaarne ning see tõlgiti erinevatesse keeltesse, siis võidi mõnes kohas seda raamatut siiski kasutada.

Paljude nõidumis­juhtumite puhul oli tegemist hoopis inkvisitsiooni sekkumisega, kui kedagi süüdistati alusetult nõidumises. Näiteks 1549. aastal süüdistati Barcelonas nõidumises seitset naist, kuid inkvisiitor Francesco de Vaca vabastas nad, käskis tagastada nende peredelt röövitud vara ning vangistas naisi süüdistanud petised, kellest osa sai vanglakaristuse ja osa saadeti hukkamisele.

Kuna mitmesugused rahvalikud uskumused levisid kulu­tulena ning ikka ja jälle tõusid lainetena süüdistused nõidumises, mida inkvisitsioonil tuli menetleda, siis andsid inkvisiitorid preestritele juht­nööre, et need ei käsitleks oma jutlustes nõidumise teemat, ning pakkusid välja viise, kuidas rahvast õpetada ja süütute inimeste taga­kiusamist ära hoida. Need juhised levisid kogu Euroopas ning osaliselt tänu nendele suudeti nõiajaht kui nähtus maha suruda.

 

Tunnista üles! Tunnista üles!

Asetumine riigi ja kiriku vahele tegi sageli inkvisitsiooni töö keeruliseks. Hispaania inkvisitsioon ei allunud paavstile, vaid kujutas endast Hispaania kuninga usulist kohut. Ehkki üks selle üles­annetest oli õpetuse puhtuse jälgimine, kisti teda sageli toonasesse poliitikasse. (Olgu märgitud, et kesk­aegne “kiriklik inkvisitsioon” oli veelgi vähem innukas äärmuslike vahendite kasutamisel kui tema Hispaania vaste).

Näiteks olid päevakorral küsimused juutlikust, islami­usulisest või protestantlikust identiteedist. Tuleb meenutada, et kõik Euroopa riigid olid tollal sulatus­nõus ja iga­sugusesse pealiinist lahknemisse suhtuti kõikjal suure umb­usuga. Päid raiuti kogu Euroopas palju ning inkvisitsioon ei olnud kõigist tollastest kohtutest kaugeltki kõige hullem.

Alates keskajast oli Hispaanias elanud suuri juudi kogukondi, kellest osa oli oma usulise traditsiooniga sideme kaotanud. Selle tagajärjel pöördusid paljud juudid risti­usku. Aja jooksul põhjustas see aga pingeid juutide, risti­usku pöördunud juutide ja sünnilt kristlaste vahel, kellest igaühel oli mingi põhjus, et suhtuda teistesse umb­usklikult. Aja jooksul need rühmad lahknesid ning saavutasid igaüks oma alal märkimisväärse poliitilise võimu, valitsedes oma piirkonda. Paljudel neist rühmadest oli ka oma sõja­vägi. Sisuliselt käis Hispaanias kodu­sõda, millel oli usuline mõõde.

Nende rühmade vahelised tülid jõudsid ka inkvisitsiooni­kohtu ette ning siis oli keskseks küsimuseks avalik rahu. Edu selles siiski ei saavutatud ning 1492. aastal andis kuningas korralduse, et riigis elavad juudid peavad kas ristiusku pöörduma või maalt lahkuma. Tänamatu ülesandena tuli inkvisitsioonil hinnata inimeste pöördumise ehtsust, kuna uus staatus võimaldas neil ka majanduslikku ja poliitilist kasu lõigata. Mõnedel hinnangutel põletati tule­riidal tuhandete kaupa juute. Tegelikult saadeti saja aasta jooksul hukkamisele vaid 16 inimest ühte­kokku 942-st kuriteos kahtlustatud juudist. Veidi sarnasesse poliitilisse segmenti sattusid ka Hispaania moslemid. Neid anti üles 7472, kellest hukkamisele saadeti 181. Luterlastena anti üles 2844, neist kaotas oma elu 122 inimest.

Inkvisitsioon tegutses ka kiriku sise­kontrolli organina, mis jälgis preestrite tegevust. Inkvisitsiooni arhiivis on kajastatud 1131 juhtumit, mil preestrit kahtlustati seksi­teenuste nõudmises. Kui kahtlustatav süüdi tunnistati, kaotas ta ameti ning kõige paadunumad korduv­kurjategijad mõisteti surma.

Inkvisitsioon ei olnud eriliselt teaduse­vastane. Isegi Galileo Galilei raamatuid ei ole kunagi keelatud raamatute nime­kirja lisatud. Tule­roaks läks peamiselt protestantlik kirjandus ja enamus kõikidest põletatud raamatutest oli pornograafilise sisuga.

 

Lõpetuseks

Minu eesmärk ei olnud väita, et kõik, mida inkvisitsioon tegi, oli õige või et selles ei tulnud ette ilmselgeid kuri­tarvitusi. Ükski inimlik institutsioon ei ole iial olnud selle eest kaitstud. Siiski on oluline märkida, et inkvisitsioon ei erinenud praktikas oma aja Euroopa kohtutest või kui erineski, siis üksnes oma progressiivsuse poolest. Inkvisitsioonil oli keskne roll protsessi­õiguse jõudmises olu­korda, kus ülekuulamine on täpselt reguleeritud ja dokumenteeritud protsess, mis on suunatud süü või süütuse välja­selgitamisele ratsionaalsete meetodite abil.

Inkvisitsiooni julm kuvand rajaneb peamiselt propagandal, mille aluseks on siiski olnud Torquemada põhjustatud üle­kohus. Selle meenutamine on loomulikult põhjendatud ja vajalik.

Toome viimaks siiski veel ühe võrdluse. Prantsuse revolutsioon heitis oma kõige hullemal aastal (terrori­valitsuse ajal 1793–1794) vanglasse 300 000 ja tappis 50 000 inimest. Miks aga ei pane sõnad “vabadus, võrdsus, vendlus” meie verd tarretama?

 

Autor: Olli-Pekka Vainio töötab Helsingi Ülikoolis lektorina. Tema erialaks on ideede­ajalugu ja religiooni­filosoofia. Ta on töötanud külalis­uurijana Princetoni ja Oxfordi ülikoolides. Tema olulisim rahvus­vaheline uurimis­töö Beyond Fideism. Negotiable Religious Identities (Ashgate 2010) käsitleb uskumuste kujunemist ja usulise identiteedi olemust post­modernses maailmas.

Tõlkinud Illimar Toomet

 

– http://www.areiopagi.fi/jahmatav-tode-inkvisitsioonist/