Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Unistus riigist
30/12/2013

Unistus riigist

Eesti riik on nagu maja, mis paistab väljastpoolt päris ilus, aga kus sees elada eriti ei taheta. Selle asemel võiks ta olla kodu. Ma unistan riigist, kus riik tähendab inimesi: sind, mind, meid – ja kodu, kus me elame.

See on riik, kus võimulpüsimise nimel ei saa valetada, sest valetamine tähendab ilma erandita võimust ilmajäämist. Unistan riigist, kus valijate ja valitute vahel eksisteerib dialoog ka valimiste vahelisel ajal, kus valijate ja valitute side on vahetu, toimib reaalajas.

Ma unistan riigist, mille poliitikud ei pea inimesi rumalaks, nii et tuleb ühtelugu küsida, kust küll said nii targad valitsejad nii rumala rahva. See on riik, mille üle tunnevad uhkust inimesed, mitte parteid. Äkki see polegi uhkus, mida nad tunnevad. Rahulolu pigem, õnn viimatigi.

Ma unistan riigist, kust laia ilma minnakse selleks, et tagasi tulla, mitte selleks, et pääseda vaesusest ja kogeda inimlikkust. Riigist, mille edu jõuab inimesteni isegi siis, kui see on parasjagu väike. Ja kui ta parasjagu ei jõua, siis ei süüdista riik inimesi, et nad riigi headusest aru ei saa, vaid peeglisse vaatavad need, kes seda riiki juhivad. See riik pole pelk aparaat, Exceli tabel ja eelarveread. Selle riigi poliitikutel on inimese nägu ees ka väljaspool aastalõpuintervjuusid.

Erakondade rahastamine paistab selles riigis läbi viimse põhjani. Iga valija saab vaadata iga partei rahakotti igal hetkel. Eesti e-võimekuse juures on tehnilise lahenduse loomine lihtne. Et seda pole loodud, on poliitilise tahte puudumise küsimus. Sularaha ei pea parteikassas üldse liikuma.

Unistan riigist, kus maksumaksja raha pole võimalik kasutada erakondade valimiskampaaniateks. Kus valimiskuludel on ülempiir ja see asub üsna madalal. Poliitikul, kes maksumaksja raha partei huvides kuritarvitab, ei ole tagasiteed avalikku ruumi.

Unistan riigist, kus vaimse eliidi algatusi ei panda jääle, kus ei mängita demokraatiat eesmärgiga tasalülitada vaba loov mõte. Riigist, kus pole vaimseid sisepagulasi, kes keelduvad avalikkuses sõna võtmist teadmises, et neid ei mõisteta või ei kuulda. See on riik, kes kuulab – ja kuuleb – kõnelejat, kel on sõnum.

Makse maksta on selles riigis auasi, sest iseend ju ei peteta. Selles riigis pole võimalik seadusi osta või müüa. Oligarhi mõõtu ettevõtjatel-poliitikutel pole võimalik oma mainet pesta ajakirjanike kätega.

Unistan riigist, kus noori poliitikuid ei kasvatata nn broilerifarmides, vaid haridus ja professioon väljaspool poliitikat on norm. See välistab poliitika muutumise äraelamise vahendiks.

See on riik, kus uutel tulijatel on võimalus, st partei loomiseks piisab mõnesajast inimesest. Sarnaste ideedega inimeste poliitiline saatus ei sõltu üksnes sellest, kui head rahastajad nad suudavad leida. Suurparteisid ei toideta maksumaksja rahaga, nad elatavad end liikmemaksudest.

Sellises riigis ei saa ükski poliitik ennast võimule unustada. Üks ametiaeg riigikogus, ei enamat. Üks ametiaeg järjest ministrina, küllalt. Üks presidentuur, piisab. Ärgem rääkigem siinkohal stabiilsuse headusest, liiga kergesti muundub see ilmeksimatuse raskesti ravitavaks sündroomiks.

Vilja Kiisler, arvamustoimetaja

 

aripaev.ee

Aitäh, et Lugesid! .
Share on Facebook0Tweet about this on TwitterShare on Google+12Share on Tumblr0Share on LinkedIn0Share on Reddit0Email this to someone