Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


MIKS PEAVOOLU MEDITSIIN ON ALATI AJALUGU
28/02/2014

MIKS PEAVOOLU MEDITSIIN ON ALATI AJALUGU

Kes poleks kuulnud meditsiinisüsteemi eneseõigustust parasjagu pakutavale “see on parim kaasaegne ravi”?

 

Nagu kunagi nõuka-ajal määrati lastele kergekäeliselt allergiaravimit Suprastin, või nagu praegu antakse pikemalt mõtlemata antibiootikumide retsept. Või nagu seagripi vaktsiini kiideti esmases müügikampaania-hulluses kui uut ja tõhusat kaitset, kuni õige pea tunnistati avalikult, et ega see jah, suurem asi polnud, kuivõrd viiruse vastu see reaalset kaitset ei pakkunud, erinevalt hoopis ingverist. Sama lugu on ka meditsiinis hetkel valitsevate seisukohtade ja ravijuhistega – ükskõik kui küündimatud need sisuliselt on, ikka ollakse arstide ringkaitses valmis üheskoos kinnitama, et paremini ei saagi. Selle kõige peale tundub, et haiglat ei saakski õigema nimega nimetada, kui haigla. See ei ole koht tervenemiseks, see ongi pesa haigele mõtlemisele ja ülikuulekatele inimestele, kes süsteemi sissepääsemiseks on nõus eelnevad 20 aastat oma elust pühendama kummardamisele autoriteetide ees, kelle õpetus on õpetamise hetkeks omakorda vähemalt 20 aastat aegunud.

 

Mis seal siis imestada, et alles 10 aastat tagasi ütlesid arstid tõsimeeli vanematele, et “ei, no kuulge, rinnapiima koostis ema toidust nüüd küll ei sõltu ja seda ei tasu karta, et ema toit või näiteks keemiline juuksevärv kuidagi piima kaudu last mõjutab”. Täna räägitakse juba risti-vastupidist, kuigi netiotsing toob välja ka kümne aasta tagused arstide kõiketeadvas ja vaieldamatus toonis antud vastused, mis toona jätsidki emad allergeene sööma ja lapsed seeläbi kannatama.

 

Veel 30 aastat tagasi hindasid aga lastearstid karedate põskedega ja piima-ning nisutalumatusest turses ja vaevatud punniskõhtseid lapsi lausa tervisest pakatavateks. Punane põsk tähendas rõõsat põske, punnis kõht korralikku toitumust. Polnud ka haruldane, et juba tekkinud soolekahjustust, pärmseene vohamist või ägedaid talumatusreaktsioone mõistmata, soovitati väikelastele heldelt pärmi juurde anda. Nii võib ka tänapäeval saada näiteks allergia puhul retsepti määrdele, mis sisaldab parabeene. Võib saada ka pealtnäha süütud rauatabletid, kus lisaks rauale on veel umbes 7 E-d. Alati võib saada ka mõne vaktsiinisüsti, sest “kui te sellest keeldute, siis sõidate te teiste, st vaktsineeritute arvelt jänest”. Kui süütekitamine ja hirmutamistehnika ei tööta, siis saab alati kasutada absoluutset ignoreerimistaktikat, ehk jutlustada kantslist ja jääda kurdiks ning pimedaks ka teaduslikku tõestust leidnud ohtudele ja kõrvalmõjudele,   mis pole olulised ühel lihtsal põhjusel – arst ega süsteem tervikuna nende eest ju ei vastuta. Patsient vastutab iseenda ees, aga kui viimane just ära ei sure, loetakse risk alati õigustatuks ning kui sureb, oli arstide meelest kindlasti tegu millegi muuga, mitte vale ravi või selle kõrvalmõjuga. Näib, et absurdini kummastavad paradoksid on meditsiinisüsteemi ajalooline pärisosa.

 

Praegu näiteks on teaduspõhisel medistiinil arvamus, et julgelt üle poole elanikkonnast on nakatunud helicobacter pyloriga ning samas töötatakse bakteri leviku tõkestamiseks juba ka vastava vaktsiini kallal. Ühest küljest ollakse teaduspõhisel veendumusel, et tegemist on tõvestava mikro-organismiga, mis kahjustab järjekindlalt inimese DNA-d, kuni kasvajaliste moodustiste tekkimise ning surmani välja ning samas tõdetakse, et bakteriga kaasnevate haigustega tegelemisele kulub liiga palju ressurssi. Samas ei huvita selle bakteriga seotud mured Eesti esmatasandimeditsiinis reaalselt mitte kedagi, sest praegu on need ainult patsientide ehk lihakehade mured. Neis pole midagi unikaalset ega tegelemistvajavat seni, kuni ühel hetkel jõuab turule vaktsiin. Saame näha, kuidas korraga tuul pöördub ja ühtäkki “vajavad vaktsiini kaitset kõik, kuna bakterisse tuleb suhtuda kui potentsiaalselt surmavasse ohtu”. Praegu on aga suhtumine enam kui leige. Isegi eriarsti juurde jõudes pole haruldane arsti üleolev prahvatus, stiilis, “see on täiesti tavaline bakter, mis on kõigil olemas ja mis siis sellest, kui teil midagi otseselt häda ei ole, siis vaevalt, et te nüüd kolmikraviks valmis olete, siin on tõsised riskid, millega tuleb ennast enne kurssi viia”. Seda, et tõsiste kõrvalmõjudega antibiootikumidega kolmikravi ei ole kaugeltki ainus lahendus, meie maal ei tunnistata. Oliiviõli, jõhvikad, brokoli, porgand, küüslauk, neemipuu (kapslid), roheline ning graviola või lapatšo tee – loodusravis on kõik need taimed võimsad abilised helicobacter pylori väljasuretamisel. Piimhappebakterid, aluseline ning värske ja puhas taimetoit on loogiliselt võttes hädavajalik oma keha puhastamiseks ja immuunsüsteemi toetamiseks, kuid tavameditsiinis käivad asjad teisiti. “Sööge liha, jooge piima, toidulisandid on lihtsalt eneserahustamiseks, kuid sisuliselt mõttetud, ravimtaimi võite kasutada, aga siin peate kindlasti kõrvalmõjudega ettevaatlik olema”. Mis peamine, “järgige arsti juhiseid”, alustada saab sellega aga kohe,  kui patsient on pool aastat oma vastuvõtuaega oodanud ning siis, kas keskmiselt 7-minutit kestvalt visiidilt tagantjärele tarkusega koju saadetud, või pole patsient enam seisundis, mis võimaldaks visiidiaega hõivata.

 

 

Ka heauskne ootus, et üha enam inimeste teadvusse kerkivast gluteenitalumatuse temaatikast võiks arstid juba piisavalt asjakohast nõu ja teavet jagada, põrkub samasuguse ignorantsuse müüri vastu. Gluteenitalumatuse õigeaegsest avastamisest perearsti tasemel pole üldjuhul mõtet unistadagi, sest esmast sõeluuringut keeldutakse tegemast ja samas kuhugi edasi ka ei saadeta. Kui siis inimene juba peabki välistamisdieeti ja imekombel saatekirja gastroenteroloogi juurde saab, juhtub see, mis tavaliselt ikka juhtub – inimese enda kogutud tähelepanekud ja vahepeal jõudsasti taastunud tervis kaotab igasuguse tähenduse spetsialisti silmis. Spetsialist pakub välja geniaalse lahenduse – “selleks, et teile nüüd ikkagi koodiga diagnoos panna, tuleks pool aastat uuesti gluteeni tarbida, siis on võimalik, et soolekahjustus tekib taas ja verre tekivad ka antikehad, mille alusel me siis üldse mingeid järeldusi saame teha”. Arsti enda sõnul tuleb niisuguseid patsiente üsna sageli ette, kes nõustuvadki uuesti tarbima. Nii tehakse hoolimata sellest, et uuestialustatud enesemürgitamisel pole inimese jaoks mingit positiivset väärtust. Toimub vaid see, et inimene, kes sageli lausa aastakümneid kestnud ja medistsiinisüsteemi poolt seni lahenduseta jäänud hädade kõrvaldamiseks juba niigi gluteeni vältis, saab nüüd ka arstilt kuulda, et “tuleb vältida gluteeni”. Suurem probleem, eelkõige väheste teadmiste ja puuduva eneseusaldusega patsiendi jaoks, tekib aga siis, kui uue tarbimise tulemusel ei leita ei soolekahjustust ega antikehi. Pole diagnoosi, pole probleemi, järelikult “sööge saia edasi, kui tahate, kui ei taha, ärge sööge, aga leivast küll loobuda ei tohiks, sest otsest näidustust ju ei ole”. “Kõige parem, kui pöörduksite psühholoogi juurde”. Et loll saab peksa kirikuski, võtab kogu situatsiooni kenasti kokku.

 

 

Peavoolumeditsiin, eriti just perearstindus ongi praktikas see süsteemiosa, kuhu pöörduvad kõige enam need patsiendid, kel pole raha, võimalusi ega teadmisi adekvaatsema terviseteenuse saamiseks. Kes need perearstid siis on? Süsteemi alumisel astmel paiknevad mutrikesed, kes peaksid idee järgi suutma ravida kõike, kuid praktikas ei suuda õieti midagi ravida, sest uuringuteks vajalikku raha nagunii ei jätku ja aega ega teadmisi ühe patsiendi spetsiifikasse süvenemiseks samuti mitte. Nii ongi tekkinud olukord, kus perearstidest on saanud meditsiinisüsteemi prügikalad nii funktsiooni kui suhtumise poolest. Nõrgema geneetika väljasuretamiseks on see ju iseenesest tõhus meede, saata niigi vaesem ja vähenõudlikum haige sinna, kus ta jääb veel haigemaks.

 

 

Loomulikult, meditsiinil on mõistagi ka helgem pool. Selle moodustab süsteemi tipp ehk see osa, kuhu on koondunud kõige uuenduslikumad ideed, parim tehnika,  hinnatuimad tegijad, raha ja vastaval tasemel teaduslik lähenemine. Kõik ju teavad, et on olemas ka väga head kirurgid, oma ala tõelised professionaalid, kes suudavadki tõepoolest korda saata meditsiinisüsteemi imesid. Edulugude osaliseks saavad patsientidena aga vaid vähesed väljavalitud ehk need, keda soosib kokkusattumus või kel on muud eelised. Adekvaatset ja kõrgetasemelist abi saavad enamasti need, kel on näiteks nii eriline haigus või trauma, mis pälvib oma ala tippasjatundjate teaduslikku tähelepanu, need, kel on vajalikke tutvusi ja need, kel on piisavalt raha. Tavaline, eluaeg tööd rüganud pensionär või alla keskmist sissetulekut teeniv noor pere tippkvaliteediga teenusesaajate nimekirja aga naljalt ei satu.

 

 

Lihtne inimene, kes oma toidulaua katab tavalise e-ainetest tuubil toiduga ning tarbib kõike, mis on kättesaadav ja võimalikult odav, ei oska ise ennast hoida ega saa ka välist abi arsti juurest. Nii julm see ongi. Alates keskmisest sissetulekust ja mõningasest huvist oma tervise ja erinevate ravivõimaluste suhtes, tekib juba võimalusi juurde saamaks meditsiinisüsteemist lootuslähedast sekkumist ehk mingitki kasu igakuisest sotsiaalmaksu tasumisest. Ometi jääb kõige kättesaadavam osa meditsiinist ikka ja alati kordama mitukümmend aastaid vanu vigu, kuni teistsugune teadmine, teadustasandilt peavooluni jõuab ja erinevate otsustajate poolt vastuvõetuks tunnistatakse. Seepärast ei jaga keskpärase tehnika ja positsiooniga osa arstkonnast sageli muud, kui eilseid uudiseid ja negatiivseid emotsioone. Olla juba oma eluajal osa ajaloost, kuid mitte saavutuste olemasolu, vaid nende puuduse tõttu ei vasta kuidagi algsele illusioonile Hippokratese vandest ja äärmiselt mõjuvõimsast, imetletud ametist. Tundlikumad natuurid ehk püüavadki maailma samas süsteemis edasi parandada, kalgimad võtavad aga patsiente nagu neile algusest peale õpetatud on, rangelt lihakehadena. Ja süsteem kestab, kahjuks kauemgi, kui paljude haigete kannatus kokku, kuid loodetavasti mitte igavesti.

 

oledsakunagielanud.blogspot.com