Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image
Scroll to top

Top


Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??
04/02/2014

Sõjategevus Eesti meditsiinis. Kelle vastu??

EV Põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigi peamiseks ülesandeks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.  Mitte kaua aega tagasi seisime me  Balti ketis ja vedasime betoonplokke Toompea kaitseks, et edasi kesta ja  mitte kaduda aegade hämarusse. Soovisime jääda püsima rahvusena omal maal- Eestimaal. Osa meist soovib seda nüüdki, kuid kahtlen väga, kas EV põhiseadus on see, mille on täitmiseks võtnud valitsus.

 

Meie rahvaarv väheneb kiiremini kui sooviksime- kahtlemata ei ole meid veel nii vähe kui pärast Liivi sõda, aga negatiivne iive räägib selget keelt pidevast ja püsivast langustrendist. Osaliselt on põhjused objektiivsed- oleme veel vaesed teiste, palju rikkamate kõrval ning võrdlemine on mõru. Ometigi tundub meil olevat piisavalt rahalisi vahendeid, et eelisarendada kaitsekulutusi, investeerida miljoneid Liibüa ja USA kõrbetesse, saata sõdureid välismissioonidele, toetada rahalistes raskustes riike ning isegi suuremeelselt keelduda laekunud dividendidest.

 

Nii tundub, et tühjenev Eestimaa ei ole mingil määral häirinud valitud rahva teenreid- valitsust.  Neid ei häiri kümned ja kümned tuhanded vaesuses elavad lapsed ning pered, igaveseks vaikinud külad ja tondilossidena tühjenenud asulad ning väikelinnad. Nad ei ole sõitnud nädalavahetusel laevaga Tallinn Helsingi liinil ning kuulnud sadu lapsi kõnelemas tugeva soome aktsendiga  eesti keelt.  Ilmselt ei ole nendeni jõudnud ettevõtjate mure, et Eestis napib mitte ainult kõrgeltkvalifitseeritud töötegijaid vaid nüüd ka lihttöölisi. Vast on arutatud komisjonides või riigikogus õllelaua taga võõrtööliste hordide  importimist riiki.

 

Viimastel aastatel tundub kahjuks paljudele inimestele, et toimub pigem Eesti inimeste süstemaatiline hävitamine ja sundasustamine, kas sihilikult või lihtsalt ükskõiksusest.  Kahtlemata on meie juhtidel ohtralt tuua statistikat, mis tõestab, et kuskil mujal on väljaränne suuremgi kui Eestis, aga tunnistada ei soovita tõde, et siinne eksperiment toimub rahvakilluga, keda on napilt miljon.

 

Eeldatavasti tuleks põhiseaduse täitmiseks rakendada  kõik võimalused, et  inimesed tunneksid ennast Eestimaal  natukenegi paremini, aga praegused sammud tervishoius tunduvad pigem olema vastupidised.

 

1. Miks oli kasulik kiirabireformi käigus arstliku kiirabita jätta Harju-ja Raplamaa inimesed?  Südametunnistuseta  hämamiseks on kõrgete riigiametnike jutt, et tagatud on arstlik konsultatsioon ning haige terviseandmete edastamine EMO arstile.  Antud tehnoloogiat ei ole veel üheski kiirabiautos, mis sõidavad Harju-. Rapla-, Lääne-. Saare- ja Hiiumaal. Autu on rääkida varustusest, mis justkui töötaks, kui tegemist on pelgalt väljakuulutatud riigihankega, juurutamine saab olema tulevikus. Alatu on rääkida sellest tehnoloogiast kui kindlast alternatiivist kui väikesaartel töötav süsteem saab baasiga ühendust vaid 70-80% juhtudest. Aus oleks pigem tunnistada, et Kihnu, Ruhnu ja Vormsi saarel sõidavad kutsele esmaabiandjad, mitte meedikud või kiirabitehnikud ja20- 30% juhtudest ei saada  sidet valvearstiga.

Küüniline on rääkida kiirabiteenuse paranemisest olukorras, kus perearste jääb maapiirkondades järjest vähemaks, ühistranspordi võimalused vähenevad koos inimeste lahkumisega ning paljudele patsientidele oli kiirabiarst ainsaks võimaluseks saada üldse  arsti konsultatsiooni ning läbivaatust. Selguseta jääb, kuidas saab rääkida arstliku kiirabi kadumisest kui  kiirabiteenuse radikaalsest paranemisest Harjumaal, mis on Tallinna järel kõige rahvarohkem maakond, kus  lisaks uusasumitele on  järjest kasvav tööstuspark, terminaalid,  sadamad ning sellest tingitud kõrge risk suurõnnetusteks.  Osa  inimesi  on pigem veendunud, et tegemist on ründega nende tervisele.

 

2. Väikehaiglate aeglane suretamine. Inimesed tulevad teatavasti sinna, kus on tagatud põhiteenused ja arstiabi on paraku üks nendest teenustest, mille olemasolu on ülimalt määrav. Maakonnahaiglate olemasolu määrab tihti selle maakonna elujõulisuse ja rahva soovi piirkonnas elada. Suund maakonnahaiglate likvideerimisele võeti juba ammu ja see algas Keila haigla aeglase hävitamisega. 5-6 aastaga viidi algselt võlgadest vaba, suurepärase renomeega raviasutus,  jõuga haletsusväärsesse olukorda ja sisuliselt on praegu tegemist laguneva tondilossiga.  Praegu käib Rapla haigla suretamine. Kõik toimub sama stsenaariumi järgi- osakond osakonna järel. Ühes Vikerraadio saates lipsas meie tervishoiujuhi suust aus tõdemus: „ Rapla haigla andis alla.“. Kuidas seda nimetada?  Kas sõjategevus haigla vastu ongi see paradigma, mille tulemusel  meie rahvas võiks edasi kesta?  Kiirabireform niitis jalad alt Hiiumaa haiglalt, võttes ära suure osa haigla ressurssidest. Juba on kohal ka „ kosilane“. Kõik algab sama taktikepi  all. Osakond osakonna järel, mõne aastaga muutub ka see Hiiumaa süda hooldushaiglaks. Muretsetud kompuutertomograaf kaunistab ühe Tallinna haigla diagnostikat ja ei aita mitte Hiiumaa inimesi. Jutt kiirest transpordist on lausvale, sest paljudel haigusjuhtudel kehtib „ kuldse tunni“ reegel. Kui haige jõuab ägeda südame- või ajuinfarktiga vähem kui 60 minutige haiglasse, on võimalik trombolüüsiga vähendada kahjustust miinimumini. Hiidlastel ei saa seda võimalust olema.

Kas see on põhiseadusega deklareeritud õigus tervisekaitsele?  Haapsalu haigla suretamine käib aeglaselt kuid kindlalt. Nüüd kuulutati kadu ka Põlva, Valga ja Võru haiglatele. Valga haigla kuulutas vastu samuti sõja ning loodab ellu jääda läti patsientide ravimisega. Kas see sõjategevus Eesti meditsiinis on tõesti rahva huvides?  Üheski nimetatud piirkonnas ei hakka kehtima „kuldse tunni“ reeglit ja seega on  suur osa Eestimaa inimestest sunnitud lahkuma või leppima südame- või ajuinfarkti korral raske invaliidsusega, aga selliseid haigusi ja traumasid on palju, kus haiglasse jõudmise kiirus määrab haige edaspidise ellujäämise ja puude raskuse. Vaevalt mahajäetud piirkondade patsiente lohutab teadmine, et nüüdsest ei mõõdeta mitte nende puuet vaid allesjäänud töövõimet.

 

3. Aeglaselt hääbuma sunnitud haiglate personali töövõime. Lämbumissurm on teatavasti kole. Milliseid kannatusi tunneb aga inimene, keda lämmatatakse aeglaselt päevade ja kuude kaupa. Pigistatakse ning lastakse lahti ja nii pidevalt. Olen ise olnud tööl Keila haiglas kui see haigla suretamise protsess toimis, nägin töötajate kannatusi, kes sellises haiglas töötasid. Osa inimestest lahkus kiiresti ja sai ehk väiksema psühhotrauma, aga need, kes üritasid teha kõik, et inimesi aidata ning ehk ka haiglat päästa, elasid läbi märtripiinu. Pidev surve aastate kaupa, tühjenevad koridorid- inimestel tekkis lootusetus, nad muutusid konfliktseteks, ravi kvaliteet langes. Paljud tarvitasid depressiooni tõttu ravimeid. On see siis ime, et enamik tugevaid arste ja õdesid leidis endale töö välismaal.

Ka nüüd, aastate möödudes, sigineb endiste Keila haigla töötajate omavahelistesse vestlustesse suur valu ja pettumus. Kuidas seda kõike nimetada? Minu arvates piinamiseks.  Saame aru, et pauguga haigla sulgemine võiks halvasti mõjutada valitsevate erakondade reitingut. Aeglase agoonia mõju valijatele on väiksem. Saab ju alati tõestada, et polnud personali ja suured võlad, inimesed ei pöördunud, haigla niikuinii enam suurt ei teinud. Nii muutub haigla sulgemine rahvale paremini mõistetavamaks. Need sajad ja sajad meedikud, kes on sunnitud surema koos haiglaga, ei avalda valimistulemustele märkimisväärset mõju. Tähendusrikas on, et Rapla haigla personalil ilmnevad praegu täpselt samad  sümptomid, mis olid Keila haigla töötajatel. Ilmselt nimetatakse ka seda meditsiiniteenuse parandamiseks ja hoolitsuseks Eestimaa inimeste tervise eest. Protsess on arenemas Haapsalu haiglas, valmis olla Hiiumaa, Võru, Valga ja Põlva haigla…..

 

Need eelpooltoodud tõdemused, kaugeltki mitte täielik loetelu,  on mind viinud arusaamisele, et antud hetkel toimub raha ja võimu kuritegelik rünnak Eestimaa inimeste elule ja tervisele. Kaua veel, see sõltub mitte valitsejatest vaid lihtsatest inimestest, kellel on põhiseaduslik õigus Eestimaal kestma jääda.

Saatjaks jäägu aga Lapimaa sotsiaalteaduste professori K.Urponeni mõttekild sotsiaaltöö magistrite loengusarjast- sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse.

Sotsiaalpoliitika valib rahvas valimiskastide juures.

Head mõtlemist!

 

okkalisedarutlused.wordpress.com

 

 

 

Aitäh, et Lugesid! .
Share on Facebook0Tweet about this on TwitterShare on Google+0Share on Tumblr0Share on LinkedIn0Share on Reddit0Email this to someone